Meie uusimast filmilektüürist – ostusoovitusega ja ilma

Lauri Kärk
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmiraamatud
Filmiraamatud Foto: Margus Ansu

Oleme ikka teadnud, et filmiliteratuuri ei ilmu meil just ülearu. Viimane aeg, nii 2008 kui poole peal 2009, on aga seda igitõde muren­danud. Vargsi küll, ent ometi jätkuvalt lisa tuues. Ostjat ootavad mitmed näitlejaraamatud ja silmaringi avardama mõeldud kiir­kursused. Aga ka suisa algupärast: Ants Eskola vanglajoonistused, filmiajaloo kogumik ja Pärdi muusika vaatlus filmis. Filmikriitik


Lauri Kärk heidab pilgu meie värskematele filmialastele üllitistele. 1

Viimase aja kesksed, vahetult filmile pühendatud ning seda nähtust mitmekülgselt hõlmata püüdvad raamatud on «Film» (Varrak) ja «Kino. Kiirkursus» (Eesti Ekspressi Kirjastus). Üks «silmaringi avardavalt» üle 500 lehekülje paks ja ligi kilo kaaluv, teine alla 150 lehekülje ja vaevu üle 200 grammi. Isegi «kiirkursuse» jaoks nagu õbluke.

Ja siis veel «Kino» üks autoreid John Naughton. Kes olla «filmimaniakk ja meesteajakirja GQ hanketoimetaja». Võib ju kujutada, mis laadi «hangetega» ta tegeleb! Kõik eeldused millegi filmikauge jaoks. Lisaks kahtlasevõitu pealkiri: «kino» filmi tähenduses on mõeldav siiski kõnekeelse vabadusena, muidu on kino üksnes koht, kus filme näidatakse.

Kummatigi kuulub mu ühemõtteline sümpaatia just sellele väikesele vihule. Pean John Naughtoni ja Adam Smithi «Kino» meie viimase aja parimate filmiraamatute esirinda kuuluvaks. Samuti väärib tõlkija Eve Rüteli (ja toimetaja Merle Valkoneni) eestindus äranimetamist.

«Kino» on sedavõrd õhuke, et valik, mis raamatukesse mahtunud, mis mitte, on enam kui oluline ja samas ka autoreile piisavalt keerukas olnud. Põhimõtteliselt saab valituga päri olla. Hinnatavaim moment on aga autorite mitte surmtõsine lähenemine materjalile, mis kohati vaimukaski on. Näiteks «Platon, oma ajastu Pauline Kael» (lk 10).

Muidugi eeldab see ühelt poolt teadmist, et Pauline Kael oli aastakümneid legendaarne ameerika filmiarvustaja (kontroversaalse «Bonnie ja Clyde’i» kontroversaalne hinnang The New Yorkeri veergudel). Teisalt aga koolipingis Platoni ja tema varjuderiigi kohta kuuldu meenutamist. Mis ju Platoni enese teada kuidagi kinematograafia kohta ei pidanud käima – või mine tea?! Aga kes keelab noorel huvilisel need nimed arvutiotsingusse toksida, et sealt siis edasi üha uute nimede-märksõnade juurde jõuda?

Keelest. Mis asi on näiteks kamm-montaaž? «Spikker» raamatu lõpus sisaldab mitmeid mõisteid koos ingliskeelse algkujuga. Ilma sealse cross-cutting’uta oleks tõesti raske aimata, et tegu on paralleelseid tegevusi ekraanil siduva rööp- või ristmontaažiga. Nii et üldkäibiva ja akadeemilis-korrektse filmiterminina ma «kamm-montaaži» soovitada ei kavatse. Aga «Kino» vabama keelekasutusega tekstis miks mitte.

Öeldu ei tähenda, et meie «Kinol» (originaalis «Movies») puudused puuduksid. Näiteks võttenurgad võiksid meie filmileksikas jääda ikka rakurssideks – viimane käib ka enamiku teiste tõlgete kohta. Olgu siinkohal õiendatud üks trükitehnilinegi aps: kahetsusväärselt on Rooma filmilinnaku Cinecittà nimes kaotsi läinud viimane täht (65).

Ometi pakub «Kino» kokkuvõttes mõnusat, ühe soojaga haaratavat lugemist ja on hulga sisutihedam, kui esmahetkel võiks arvata.


Võrreldes väikeseformaadilise «Kinoga» paistab ennast koguni teatmikuna esitlev «Film» märksa kopsakamana. Kiri on küll suurem, aga see kipub segunema illustratsioonidega, nii et kohati võib lugemine sama tülikas olla nagu «Kino» kirbukirjagi puhul.

Aga sisust. See on paraku lahjem ja luitunum kui õblukesel «Kinol». Peaaegu kilo jagu hallust, ei palju rohkemat.

Näiteks vilksatab mõlemast lektüürist läbi Capra «See juhtus ühel ööl». Ometi jõuab just «Kino» oma minisuse kiuste nimetada sedagi, kuidas mõjus maika puudumine meesiludusel Clark Gable’il niigi majanduskriisis vaevlevale USA pesutööstusele.

(Muide, filmiloo see seik on sedavõrd kuulus, et olen lugenud ka selle vastupidist kirjeldust – kes üht 1934. aasta filmi ikka ise teab.) Lisaks on «Film» liialt Ameerika-keskne, raamatut alustavas ajaloo peatükis üksnes mokaotsast teisi kinematograafiaid meenutav. Neist on küll hiljem eraldi juttu, ent küsimus on just maailma filmiloos kui sellises, kus USA etendab kindlat rolli, ent siiski mitte ainurolli.
Filmihuvilise silmaring poleks teadagi teadlik, kui sealt puuduks žanri peatükk.

Ainult et nii anima- kui dokumentaal­film pole žanrid, vaid filmiliigid (mille vastu patustavad küll mitmed teisedki autorid Ronald Bergani kõrval). Propagandafilmi puhul olen paraku sunnitud jällegi eelistama mingisugust «meesteajakirja hanketoimetajat» mingisugusele «filmiajaloolasele», kuna «Kino» teab nimetada «Hispaania lipu» filmi aastast 1898, mida üldjuhul peetaksegi filmipropaganda alguspunktiks. Žanrid võinuksid «Filmis» olla järjestatud tähestikuliselt, pean silmas eestikeelseid nimetusi. Nimetused ise on millegipärast kord mitmuses (muusikalid, vesternid), siis jälle ainsuses (komöödia, kuigi just siin, kus juttu mitmetest komöödia alaliikidest, oleks pluural veel kuidagi mõeldav).

Stuudioelu mittetundvale lugejale võiks ehk huvi pakkuda peatükk filmi valmimise eri etappidest, mis on «alati umbes» (91) samad. Paraku on see kohati üpris halvasti, hoopis kolmandajärgulisse takerduvalt sõnastatud. Näiteks vaatab peaoperaator peaaegu iga päev läbi musta materjali ehk «samal päeval filmitu ja arutab selle läbi režissööriga» (96). Materjali läbivaatamiseks jagub üldjuhul aega ja huvi ka lavastajal, et seda ilmtingimata just samal päeval tehtaks, pole kõige olulisem ega alati mõeldavgi. Niisugused kõrvalised seigad üksnes eksitavad lugejat ja koormavad teksti. Nagu ka «filmid transleeritakse digitaalselt ja kodeeritakse arvutipõhiselt» (109), mis mõnes teises kontekstis võiks isegi mingit sisu omada, antud juhul aga mitte.

Tõlkest. «…filmi sisemised väärtused, milleks on režissööritöö, stsenaarium, kinematograafia ja näitlemine…» (13) – ka inglise keelt mittevaldav inimene saab aru, et selles kontekstis tuleb cinematography tõlkida operaatoritööks. «Operaatori assistent käitleb kaamerat, vahetab läätsi…» (94) – «lens» on filminduses ja fotonduses üldjuhul objektiiv (läätsi kohtas «Kinoski»). Üksiti oleks «käitlemise» asemel kohasem «käsitsemine».

Plusspoolelt. Eri kinematograafiate rubriigist leiame suuremate filmimaade kõrval põhjamaade filmi miniülevaate, mille lõpus mainitakse üksiti Balti riike. Võiks ju vaielda, kas leedulastest pole Šarūnas Bartas rohkem teada (lähinaabri Kristijonas Vildžiūnase nime võinuks toimetaja siiski üle kontrollida). Aga näiteks uuema Vene filmi puhul, kus valik rikkalikum, on «Filmi» pealkirjade eelistus põhimõtteliselt aktsepteeritav.

Samas ei kohanud Aasia filmi juures üllatuslikult Tsai Ming-liangi nime.

Omamaisest, täpsemalt küll hiiumaisest filmiliteratuurist. Vaapo Vaher teatab, et on õige mitme aasta jooksul Sirbis kirjutanud kümnetest Vene kultuuriinimestest, kes «sipelnud joomarluse, narkomaania, pederastia, litsluse, kuulsuseiha küüsis» (59). Kogumik «Kino on saatan, kes imeb su rinda» (Pegasus) esitab sadakond sellist kirjatükki, osal joonealune märkus Sirbis ilmumise kohta, osal mitte.

Loed ühe niisuguse, miks mitte, sirvid teist-kolmandat, aga ega rohkem ei taha. Võib ju olla, et kindlameelselt spermalirtsatuste vahel hulpimine ja Vene kunstnikkonna magamistubade hämaruse «valgustamine» autorile mingit sado-maso mõnu on pakkunud, mulle lugejana igatahes mitte. Nõukogude režiim üritas inimest riigistada n-ö kogu täiega, jätkem siis vähemalt nüüdki talle veidi privaatsust.

Egas kolletuva irriteerimissoovi, et kes kellega ja kuidas, taga varju hoopis sõõm puritaanlust? «Noore kaardiväe» võtteplats olla kujunenud «kollektiivseks seksivoodiks», kus noored näitlejad ruttasid omavahel «kiimlema» (31), tagajärjeks nii mõnigi abielu ja uus ilmakodanik. Mis selles siis halba oli, et seda kohe ruttamisi paheliseks kiimaks nimetada?

Veel keelest. Jah, vene keeles öeldakse filmi kohta ka «lint», aga seda rohkem ikka kõnekeele tasandil. Mis kuidagi ei tähenda, nagu võiks selle tuimalt eesti keelde lohistada ja kogumiku veergudel ohjeldamatult tiražeerida. «Lint» «filmi» asemel ei anna tunnistust heast keeletunnetusest, küll aga emakeele risustamisest. Samuti ei pea ma kuigi heaks tooniks suurtega ühepoolselt sina peal olemist. Smoktunovski on siiski Smoktunovski, mitte mingi «Smoktu» (92), mis sellest, et lähedastele on ta tegelikult ka Keša olnud.

Mitut puhku on Vaher võtnud talle omase «joviaalsusega» kritiseerida Vene filmipealkirjade tõlget. Paraku pole ta aga ise selles osas alati korrektne olnud. Šepitko šedööver «Voshož­denie» linastus meil teatavasti «Kirgastumisena» (ja mitte mingi «Tõusuna» – 321). Barneti, kes Vaheril mitmel korral jutuks, klassika «Okraina» on filmiloos pealkirjaga «Kolgas» (mitte «Ääremaa», 289). Alovi-Naumovi filmi puhul, kus Lembit Ulfsak nimiosa kehastas, oleks õige rääkida ikkagi Thijlist. Kus on toimetaja olnud?

Tegelikult on Vaheri kogumik üks n-ö paberkandjale jõudnud blogi, mille päevakajalisus kipub kohati kitsalt oma aega sumbuma. Nagu näiteks üks neist tõlkekriitikatest aastast 2004. Üksnes selle viimane lõik, kus juttu, kuidas Vene telekanal Kultura tähistab Jüri Järveti sünniaastapäeva, meie ETV aga mitte (99), küünib kirjutist alustavast «läinud nädalast» kaugemale. Nüüd kogumikku kokku seades, enesekriitilisemalt kirjutatut üle vaadates võinukski ainult selle lõiguga piirduda.

Kogumiku struktuurist. 300 lehekülge teksti vajaks teatavatki liigendamist. Olgu siis temaatilist või ajaloolis-kronoloogilist. Kogumik vajanuks mingitki sisulist toimetamist. Praegu on tegu tõesti ühe alguse ja lõputu n-ö blogisemisega.
Hetketi jääb ka kahtlus, kas kõige muu kõrval filme endid ongi mahti olnud vaadata. Sest siis oleks kas või paar sõna-lauset neistki. Näiteks Rjazanovi «Andersen. Elu ilma armastuseta» (174). Film võib meeldida või mitte, muidugi on see midagi muud kui näiteks Per Olov Enquisti samuti Andersenist rääkiv «Vihmausside elust». Kuid seda, et ligi kolme filmitunni järel midagi öelda poleks või ei tahaks, ma küll ei usu.

Kahju. «Kino on saatan» võinuks ja saanuks olla üldsegi mitte nii kergekaaluline. Vene film pole ju Vaherile mingi hetkekapriis olnud. Nüüd aga tuleb neile, kel tõsisem huvi idanaabri kultuuri vastu, endistviisi ja jätkuvalt soovitada üles otsida Rein Kruusi (1957–1992) aastakümnetetagused asjatundlikud kirjutised.

Näitleja-heft’idest peaksid ilmsesti pilkupüüdvamad olema «Johnny Depp. Tänapäeva mässaja» (Olion) ja «Jack – suur võrgutaja» (Tänapäev). Viimane koguni kõvakaaneline, nii et mitte heft, vaid vähemalt klade. Nagu äsjane Tänapäeva De Niro-raamatki. Siis veel Ilo «Rein Aren» Õie Oravalt ning Sinisuka «Minu nimi on Bond». (Bondianat esindab ka «James Bondi filmid ja teadus», Olion 2007; kui rasvastes jutumärkides teadusega tegu, jäägu siinkohal täpsustamata.)

Muidugi on Jack Nicholson suur näitleja, temast see «Suure Jacki» üllitis pajatabki. Ent pajatab siiski vist mitte näitlejasuurusest, vaid teatavatest teistest gabariitidest? «Intiimne kirjeldus», nagu sisututvustuses lubatakse, algab igatahes «paljutõotavalt» viagra-peatükiga. Samas on raamat varustatud tuhatkonna joonealuse viitega – «anakronism», mida paraku enam üldjuhul ei kohta.

Näitleja-väljaannetest eelistan ma hoopiski Irene Esperki «Näitleja Ants Eskola Solikamski vangilaagrites». Ka Eskola on suur näitleja, kardetavalt Jackist suuremgi. Eskola Gulagi-aastaid varematel aegadel teadagi ülearu ei afišeeritud. Värske trükise suurimaks väärtuseks on aga kindlasti Ants Eskola (kes enne näitlejaks saamist hoopis kujutavat kunsti tudeeris) vanglajoonistuste publitseerimine.

On tekkinud mõned lavastajatest rääkivad trükised. David Lynchi «Suure kala jahil» (Pilgrim) ülearu filmi ei puuduta, Lynch on siin teises rollis (millele vihjab ka kirjastuse nimi). Siis Helle Tamme intervjuuraamat «Eldar Rjazanov» (ilmunud 2007). Eelistan küll Rjazanovi enese tekste, mis ka internetis kättesaadavad, aga seal, teadagi, üksnes venekeelsena.

Kopsakaim lavastaja-raamat on Charlotte Chandleri «See on ainult film. Alfred Hitchcocki elulugu» (Tänapäev). Vanameistri puhul saanuks valida veel François Truffaut’ klassika ja uuemast literatuurist Slavoj Žižeki kokkuseatud Lacani-Hitchcocki kogumiku vahel. Chandler pole filmiilmas iseenesest juhuautor, temalt pärineb ka näiteks üks Fellini-raamatuist.

Miks ma oleksin siiski Truffaut’d lisaks tema krestomaatilisusele eelistanud? Sest mõistetavatel põhjustel sai originaalis 2005 ilmunud Chandleri üllitis lisaks näitlejavestlustele sisaldada üksnes piiratud ulatuses kunagisi usutlusi Hitchcocki enesega – erinevalt Truffaut’st.

Samas tahaks Tänapäeva väljaande puhul ära nimetada raamatu soliidselt halli ja hõbedast kasutava kujunduse, mis üldises värvikakofoonias soodsalt pilku püüab.

Tegelikult saab just Tänapäeva puhul rääkida oma filmiraamatute sarjast (Varraku «Film», nagu ka Ekspressi «Kino» kuuluvad hoopis kumbki ise tõlgitavatesse «Silmaringi» ja «Kiirkursuse» sarja). Kirjastuse persoonivalik (Hitchcock, Nicholson, De Niro) on samuti omal kohal ja seejuures piisavalt tõsinegi: tahes-tahtmata orienteerub ju meie filmitõlge ikkagi n-ö laiale lugejale-filmihuvilisele.

On veel mõned väljaanded, mida märgata tasub. Omamaisele uudisfilmile lisaks ka mingi trükiväljaande ilmutamist on Eestimaal varemgi harrastatud. Näiteks «Marmortahvli» pildivihik. Detsembri-filmiga kaasnenud Tiit Pruuli koostatud «Detsembrimäss. Aprillimäss» (Eetriüksus) väärib positiivselt hindamist.

Konkreetsesse sisusse süvenemata hindan seda väljaannet kui katset lisaks otse filmiga seotule (valmimisloo taustu avav produtsent Talviku värvikas kirjeldus) pakkuda infot filmis kujutatu ajaloolise tausta kohta eri autorite sulest.

Aasta algus tõi filmiajaloo kogumiku «Via Transversa: Lost Cinema of the Former Eastern Bloc». Igati rahvusvahelise autorkonnaga kogumik keskendub endise sotsialistliku idabloki nn kadunud kinematograafiale. Mille alla mahub ka kogu meie nõukogudeaegne film.

Kogumik on ingliskeelne, mõeldud seega rohkem väljapoole. Aga on ka vastupidine, just meile suunatud aspekt. Eesti filmi on seni vaadeldud valdavalt kui üht suurt üksiklast ja seeläbi kui mingit uunikumi. Samas on meie film ikka eksisteerinud konkreetses kontekstis, kõnealusel juhul siis sotsleeri filminduse kontekstis ja Moskva Goskino otseses mõjuväljas.

Nimetatud konteksti teadvustamises näengi «Via Transversa» põhimõttelist tähtsust meie filmiteadusele ja -ajaloole. Kõrvutus saatusekaaslastega avardab pilti meie filmiloost ja võimaldab objektiivsemat hinnangut siinmail tehtule.

Kevadel lisandus Kaire Mai­mets-Voldi doktoritöö Arvo Pärdi valmismuusikast filmis «Vahendades ’Üht(sust)’», samuti ingliskeelsena. Töö on küll muusikateaduse vallast, ent liialt tihedalt filmiga seotud, oleks kummaline seda siin mitte mainida.

Lõpetuseks lubatud ostusoovitus. Ühelt poolt on see vihjamisi juba kõlanud: õbluke «Kino» kiirkursus. Teisalt leian selle hoopis veidi vanemate raamatute seast. Jutt on Entsüklopeediakirjastuses ilmunud ja Toomas Kalli kokku seatud «Pärnograafiast».
Otseselt filmiraamatuga tegemist nagu polekski. Alapealkirjaks ju «Priit Pärna joonistusi 1964–2006», nii et «Pärnograafia» on pigem Pärna juubeli puhul Kumus toimunud näituse omapärane kataloog. Ometi on tegu ka raamatuga, mis lubab heita süvenevat pilku moodsa animaklassiku filmiloome telgitagustesse.

Ei pea siin silmas mitte niivõrd neid albumisse jõudnud pilte, mis otse ühest või teisest filmist pärit (196–223), kuivõrd hoopis pilte, kus juba aastaid varem hilisema klassika mõni kaader või kujund läbi vilksatab. Nagu 1979 valminud pildis Pikrile teerulli ja selle poolt lömastatud käega mehest (63) – alles perestroika ajal pääseb see kunstnikusaatus «Eine murul»-filmis maailma ekraane kõnetama.

Kui te otsite üht ilusat ja värvilist ja piltidega ja muidu klantsi ja esinduslikku filmiraamatut oma riiulisse, millel lisaks muule sisukustki võiks olla, siis sirutage käsi kõhklemata «Pärnograafia» poole. Sest need teised loetletud visuaalparameetritesse mahtuvad ülal käsitletud üllitised olid ju valdavalt best-before-tüüpi trükised, mis järgnevatel hooaegadel veelgi värvilisemate ja klantsimate vastu välja vahetatakse. Pärn aga jääb, tema ei vanane ega aegu, tema on ikka väärtuslik. Nii on «Pärnograafia» parimaid investeeringuid praegustel segastel kinnisvara aegadel.

Täitsa tõsiselt. Naer on kah tegelikult tõsine asi. Küll Pärn juba teab. Lisaks on naer ka tervislik. Nii et suve saabudes, sügiseste külmetuse vastu pärnaõisi varudes soetagem enesele ka «Pärnograafia». Pikkadeks talveõhtuteks. Jõuluks ja lihavõtteks. Kooli alguseks ja kooli lõpuks. Pärn on universaalne ja igihaljas.

1 Varasematest filmikirjanduse ülevaadetest vt «Lugemisega aega säästes I–III» sama autori sulest: PM, 1., 4. ja 5. aprill 2005.

Filmi raamatud

Ronald Bergan


«Film»


Sari


«Silmaringi


teatmik»


Varrak


2008


------------


John


Naughton ja Adam Smith


«Kino»


Sari


«Kiirkursus»


Eesti Ekspress


2008


---------------------


Vaapo Vaher


«Kino on


saatan, kes imeb su


rinda»


Pegasus


2009


------------------


Charlotte Chandler


«See on ainult film. Alfred Hitchcocki


elulugu»


Tänapäev


2008


----------------------


«Via Transversa: Lost Cinema of the Former Eastern Bloc»


Artiklite kogumik


Eesti Kunstiakadeemia


2009


---------------------


«Detsembrimäss. Aprillimäss»


Artiklite kogumik


Eetriüksus


2008


-----------------


«Pärnograafia. Priit Pärna


joonistusi 1964–2006»


Eesti


Entsüklopeediakirjastus


2006


-------------------


Kaire


Maimets-Volt


«Mediating the ´idea of One´. Arvo Pärt´s pre-existing music in film»


Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia


2009


--------------------


Irene Esperk


«Näitleja Ants Eskola


Solikamski vangilaagrites»


2009



Veel filmiga seotud raamatuid viimasest ajast:


•    «Eesti film 2000–2006» (Eesti Filmi Sihtasutus, 2008)


•    Helle Tamm «Eldar Rjazanov» (2007)


•    Jaak Järvine «Vzgljad v prošloje» (Tallinn, 2005)


•    Õie Orav «Rein Aren» (Ilo, 2008)


•    John Baxter «De Niro elulugu» (Tänapäev, 2009)


•    Edward Douglas «Jack – suur võrgutaja» (Tänapäev, 2008)


•    «501 filmitähte» (Varrak, 2009)


•    Bertrand Meyer-Stabley «Greta Garbo. Hollywoodi kuninganna» (Kunst 2007)


•    Ketil Bjornstad «Liv Ullmann – elujooned» (Eesti Raamat, 2007)


•    J. Robb Brian «Johnny Depp. Tänapäeva mässaja» (Olion, 2008)


•    David Lynch «Suure kala jahil» (Pilgrim, 2008)


•    Roger Moore ja Gareth Owen «Minu nimi on Bond» (Sinisukk, 2008)


•    H. Gresh Lois ja Robert Weinberg «James Bondi filmid ja teadus» (Olion, 2007)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles