Enn Kreem: kuidas seletada asju kivistunud valitsusametnikele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte asjata ei parafraseeri me siin NO99 teatritüki «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» pealkirja. Alljärgnevast oleks kindlasti saanud vähemalt ühe episoodi sellesse populaarsesse lavaloosse.
Aasta tagasi esines majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Merendusnõukojas. Vaatluse all oli Eestis seni puudunud merenduspoliitika väljatöötamine.
Merenduse integreeritud arengukava oli tarvis mitte üksnes Eesti vajaduste rahuldamiseks, vaid ka Euroopa Liidu «Rohelise raamatu», millele Eesti oli oma toetuse juba andnud, põhimõtete järgimiseks. Minister lubas arengukava «Eesti merenduspoliitika» väljatöötamisele kaasata mitme valdkonna spetsialiste üle riigi. Töid alustati detsembris, osales sadakond inimest viiekümnest organisatsioonist. Projektiga olid pidevalt hõivatud ka mitmed ministeeriumi ametnikud.
Tehtud töö põhjal esitas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium valitsusele arengukava koostamise ettepaneku. Asjaomane dokumentatsioon oli saadetud kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumidele ja riigikantseleile, kes kõik andsid kooskõlastuse endi valdkonna ettepanekule.
Kuid valitsuse istungile arengukava arutamiseks ei jõudnud. Riigikantselei lükkas selle tagasi põhjendusega, et «kuna esitatud valdkonna arengukava ettepanekus esitatud info ei anna piisavat põhjendust sellise arengukava koostamiseks vabariigi valitsuse poolt heakskiidetava arengukavana».
Kuidas ikkagi asju Toompeale seletada? Igale inimesele on ju selge, et Eestil on nii asendilt kui ka ajalooliselt erakordsed võimalused arendada merendust, mida me seni kasutanud ei ole.
See valdkond on suur tööandja, turismimootor, keskkonnasõbralik kaubavedaja. Mereteenused aitavad vähendada ka riigi jooksevkonto defitsiiti. Samuti on merendusega seotud paljud teised majandusharud, mida merenduse areng toetab. Neid võimalusi kasutavad edukalt Euroopa Liidu mereriigid.
Kahjuks ei ulatu meri Stenbocki maja raudväravateni. Kõik, mis sinna jõuab, kuivale jääb. Valitsuses heaks kiidetud «Laevanduspoliitika 2000–2004» jäi kõikides punktides täitmata. Hiljem ei hakatud midagi sellist enam üritamagi.
Mart Laari valitsus lubas Euroopa Liitu astumisel kaubelda reisilaevandusele tax free küsimustes kuueaastase üleminekuperioodi, Siim Kallase valitsus aga teatas, et nad ei ole seotud eelmiste lubadustega, kuid lubas kahjud teist viisi korvata.
Nüüd on viis aastat möödas ja «teine viis» endiselt teadmata. Siis lubati laevandustoetusi, aga kui andmiseks läks, tehti nii ranged nõuded, et nende alla mahtus vaid kaks kaubalaeva. Seepeale asi lõpetati.
Nüüd on rahvusvahelises mereveos järel vaid üksikud laevad Eesti lipu all. Riigil jäävad saamata laevanduse maksutulud, meremeestel võimalus töötada koduvärvide all, kindlustada oma tulevikku Eesti sotsiaalregistris. Seda loetelu saaks jätkata palju pikemalt ja tuleb tõdeda, et Toompeal merendusprobleemid ei liigu. Ometi moodustab valdkond olulise osa Eesti majandusest.
Aga kellele seda seletada?