Sotsiaalministeeriumi alla kuuluvasse tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni laekub aastas kümneid kaebusi arstide ja nende käitumise kohta. Komisjoni aseesimees Peeter Mardna räägib, mille üle inimesed kaebavad ning kui palju kaebustest on põhjendatud.
Ekspertkomisjoni laekub lahendamiseks n-ö jäämäe tipp, sest paljud mured ja möödarääkimised lahendavad arstid ja patsiendid omavahel. Kui palju laekub komisjoni kaebusi, mis on põhjendatud?
Põhjendatud kaebuseid on suhteliselt harva. Inimestel on põhjendamatult suured ootused meditsiinile ja julgen küll öelda – hämmastavalt vähe teadmisi organismi talitlusest ja meditsiinivõimetest.
Samuti puudub täielikult oma vastutus tervise säilitamisel. Viimast ei eksisteeri Eesti ühiskonnas üldse.
Kuidas teile tundub, milline on praegu inimeste arvamus meditsiinist?
Meie kodanike arvamine on, et ühiskonna või inimeste tervise võti seisneb arstiabi kättesaadavuses. Tsiteerin siinkohal kauaaegset ENSV tervishoiuministrit Väino Rätsepat (ametis aastatel 1975–1988 – toim), et see on möga. Aga mitte ühe, vaid kolme g-ga.
Miks on see möga?
On väärarusaam, et arstid ravivad haigusest terveks. Nad ei ravi terveks, vaid nad suudavad kohandada inimese eksisteerimise selle haigusega.
Näiteks kui inimesel on olnud infarkt, siis ega surnud südamelihast ei asenda. Hea küll, luumurru ravime terveks.
Millised on põhilised kaebused, mis teile laekuvad?
Praegu on palju kaebusi seotud hambaraviga, sest inimene reageerib probleemidele sellisel juhul, kui ta peab ise oma taskust midagi välja käima. 5000 või 6000 krooni hambaravi eest on suur summa ja selle eest tahab ta saada seda, mida loodus teinekord ei võimalda.
Kõik tahavad saada filminäitlejate naeratust, aga mõnikord ei ole seda lihtsalt võimalik teha. Ei arvestata näiteks sellega, et proteesiga päris pähklit hammustada ei saa, sest siis ei lähe katki pähkel, vaid protees.
Aga süüdistatakse ikka arsti, kes on teinud proteesi, mis ei pea vastu patsiendi harjumustele.
Kõik inimesed on erinevad, ent midagi on neil kindlasti sarnast. Kuidas on võimalik patsientidest aru saada?
Olen oma pika ametiea jooksul liigitanud patsiendid kolme kategooriasse.
Üle 80 protsendi on neid, kellega probleeme ei ole.
Siis on nn polkovniku lese tüüpi patsiendid, keda on umbes seitse protsenti. Need patsiendid teavad ise kõike ja täpselt, mida nad tahavad.
Kolmas tüüp, umbes kümme protsenti – mida on üllatavalt palju meie kirjaoskajatest riigi kohta – on patsiendid, kes mitte midagi ei tea. Tihtipeale ei mäleta nad, et on üldse arsti juures käinud, ja väidavad, et arst on neile öelnud midagi sellist, mida arst tegelikult kunagi rääkida ei saa. Sellised patsiendid on teinud ja talitanud oma seisukohtade järgi ning tekib konflikt.
Mis raskendab või takistab teie tegemisi ekspertkomisjonis?
Takistab delikaatsete isikuandmete ja psühhiaatria seadus, sest ilma psüühiliselt haige kirjaliku nõusolekuta ei tohi keegi teada, et ta on psüühiliselt haige. Aga katsuge see nõusolek nende käest saada.
Perearstid näiteks ei tea, et mitmed patsiendi ihulise haiguse kaebused on tingitud pehmelt öeldes tema mõttekäigu iseärasusest ehk need haiged saavad abi ravitsejate käest ja seal haigus äkitselt haihtub.
Tavaline arst on nendega hädas nagu lits lapsega. Ta ei tea, patsient ei ütle ja patsient ei pruugi teadagi. Siit need mittemõistmised algavad.
Kas oskate tuua näiteid sellistest kaebustest?
Näiteks kaebus, et arst on palunud kaebaja tütretütrel minna psühhiaatria vastuvõtule. Kirja järgi saan aru, et lapselaps on tõenäoliselt anorektik.
Inimene aga kaebab arsti peale, et kuidas meedik julges niimoodi mõelda, et tema lapselapsel on vaimne häire.
Kui suur on ekspertkomisjon ja kuidas langetate otsuseid?
Meie komisjonis on 15 inimest ja üle poole neist väga kogenud tohtrid pea igast valdkonnast.
See on hämmastav, et nende 15 aasta jooksul, mil komisjon on tegutsenud, on kõik otsused langetatud ühehäälselt. Meil ei ole olnud ühtegi juhtu, kus oleksime pidanud hääletama või oma otsuse kujundama pärast tulist vaidlust.
Ka oleme kümneid kordi juhtumitega kohtus käinud ja kohus ei ole vaidlustanud ühtegi meie ekspertotsust. Ühel korral tellis kohus kannatanu nõudmisel teise arvamuse, mis oli täpselt samasugune nagu meie oma.
Kui palju on praegu kohtus inimeste kaebusi, kes ei ole nõus teie arvamusega?
Praegu peaks kaks või kolm asja kohtus. Küsimus ongi selles, et kahjutasunõuet esitada ja arsti kriminaalkorras karistada meie ei saa.
Milliseid kaebusi on teile näiteks veel esitatud?
On olemas lihasööjabakter, mis üldjuhul tapab umbes 48 tunniga. Oli juhtum, kus ühes haiglas meesterahvas hämas. Ta läks haiglasse hiljem, kui oleks pidanud minema, mis on nädalavahetuseti tüüpiline olukord. Olen olnud kümme aastat kiirabi juhataja ja tean, et alkoholijoobes tekkinud traumade ohvrid ei tule enamasti mitte laupäeval või pühapäeval, vaid esmaspäeva lõunal.
Selle kodanikuga oli umbes sama. Ta kukkus reede õhtul redelilt alla, õlas oli valu ja väike kriimustus. Arsti juurde pöördus mees uue nädala alguses.
Luumurdu ei olnud, õlavalu seletati põrutusega ja lisaks oli pisike kriimustus. Mehele kirjutati välja antibiootikumid ja soovitati rahulikult olla. Järgmisel päeval toodi ta kiirabiga haiglasse ja teda päästa ei õnnestunud, sest lihasööjabakter hakkas vohama.
Kolm aastat tagasi oli umbes samasugune juhtum, aga mees pöördus kiiresti arsti juurde. Tohtrid olid targad ja panid diagnoosi õigesti ning amputeerisid käe kuni õlaliigeseni.
Ja mõlema lihasööjabakteri juhtumi asjus esitati teile kaebus?
Jah, esitati küll. Esimese puhul oli see, et kuidas kohe ära ei diagnoositud, et tegu oli lihasööjabakteriga. Teise juhtumi puhul küsiti, miks arstid teisi variante ei kaalutud ja käe kohe amputeerisid.
Aga tee see kaebajale selgeks, et kui käsi oleks amputeerimata jäetud, siis mees oleks 12 tunni pärast surnud.
Milliseid otsuseid olete langetanud haiglate ja arstide kahjuks?
Oleme palunud välja vahetada haigla osakonnajuhataja, kuna osakonnas ei ole olnud korda. Ka oleme palunud arsti saata lisaeksamile.
Viimased otsused on olnud sellised, kus oleme palunud peatada arsti registris olek kuni tema teadmiste kontrollini.
On teil ka n-ö püsikliente, kes regulaarselt arstide tegevuse üle kaebavad?
Varem oli nii, et võtsime korduvad kaebused arutlusele ainult siis, kui kaebusel oli lisamaterjali või uut informatsiooni. Aga see seadusepunkt võeti välja ja nüüd arutleme täpselt sedasama materjali. Mina nimetan neid süljepritsijateks ja see on komisjoni poolelt vaadates mõttetu tegevus.
Kellelt tuleb komisjoni enim kaebusi?
Kohutavalt palju on vangide kaebusi, eelmisel aastal üle saja.
Mille üle nad siis kaebavad?
Küsige parem, mille üle nad ei kaeba. Alates sellest, et tüdruksõpra ei lasta nende juurde, kuni selleni, et ei saa kaks korda päevas duši all käia või et neil kõiki hambaid ära ei ravita.
Ravivajajate soovid
• Eesti elanikud teevad aastas arstide juurde ligi viis miljonit visiiti, haiglaravi vajab aastas umbes 250 000 patsienti.
• Patsiendid esitasid 2008. aastal 64 ekspertiisitaotlust, arstlik viga tuvastati 16 juhul. Aastatel 2004–2007 kõikus samalaadsete taotluste arv 60 ja 78 vahel ning arstlik viga tuvastati 17–24 juhul.
• Enim pretensioone esitati mullu erakorralise meditsiini (10 korda), hambaravi ja -proteesimise (9 korda) ning kirurgilise ravi käigus tekkinud või operatsioonijärgsete tüsistuste (8 korda) kohta.
• Samuti ajendas mitme patsiendi kaebuse neil diagnoositud psüühikahäire, pere-, kiirabi-, naiste- ja silmaarstide tegevus, plastikakirurgide töö, probleemid puudeastme või ajutise töövõimekaotuse määramisega, kiirabiteenuste ning hooldus- ja põetusteenuste kvaliteet. Üks pretensioon tuli kutsehaiguse (mitte)määramise kohta.
Allikas: sotsiaalministeerium