Ahto Lobjakas: poliitika peab muutuma vähem tasuvaks tööks

Eestis on legitiimsuskriis. See on pärast Euroopa Parlamendi valimisi selge. Võim ja tema süsteemisisesed alternatiivid on kaotanud kodanikkonna valdava osa toetuse – üksikkandidaatidele antud häälte kõrval ei tohi unustada neid, kes valimas ei käinudki. Riigivõim Eestis meenutab üha enam klassikalist püramiidskeemi. Püramiidi kitsas tipus istub koorekiht, vaheastmetel poliitilist lotovõitu lootvad väikeaktsionärid ja päris all püramiidi kandev, ohverdatav mass. Aur kulub ülalolijatele hüvede tootmiseks ja legitiimsuse annab talle alumiste kihtide pime lootus elujärje paranemisele.

Püramiidskeemid on teatavasti ühekordseks kasutamiseks ja vägisi jääb selline mulje ka Eesti poliitilisest süsteemist. Poliitiline vastutus, niipalju kui teda on, voolab tagurpidi – mitte ülalt alla, vaid alt üles. Valimistel kaotanud (valitsus)parteide reaktsioon – «Seda, kas Eesti nende valimistega võitis, kahtlen,» ütles peaminister Andrus Ansip 7. juunil – meenutab ühes Bertolt Brechti luuletuses osundatud kaasaegset, kes pärast 1953. aasta ülestõusu mahasurumist Ida-Saksamaal märkis: «Rahvas on kaotanud valitsuse usalduse.»

Ajalooliselt pideva surve all olev piiririik vajab püsimiseks enamat kui rahva perioodilist läbihüppamist demokraatiarõngast. Ta vajab võimalikult paljude elanike aktiivset, et mitte öelda entusiastlikku kaasaelamist. Passiivne ja rahulolematu rahvas murendab riigi vastupanuvõimet.

Probleemi teravdab see, et üksikkandidaatide poolt hääletanud esindavad lõviosas kodanikkonna nooremat ja emantsipeerunud osa, mis on seni toiminud Eesti riigi euroopastamise selgroona. Eesti viimase kahekümne aasta suurim kapital on olnud selle põlvkonna idealism, millele muu hulgas on rajatud ka riigi ja poliitikute maine Euroopas. See on hoidnud ohjes vanema ja vaesema põlvkonna pessimismi.

Kuid nüüd tundub, et ka nooremal põlvkonnal hakkab villand saama, ka see põlvkond on võõrandumas. Europarlamendi valimised võivad ajalukku minna hetkena, mil Eesti avalik moraal – tegutsemistahte ja tulevikuusu mõttes – võttis suuna langusele. Eesti riik võlgneb oma elu välistele, poliitilistele garantiidele. Need garantiid omakorda on pinnaseks investeeringutele ja majanduse kasvule. Majanduskriisiga koos on tulnud «stressitest» ka riigi jaoks.

Välised olud on kehvemad kui kunagi varem pärast taasiseseisvumist. EL on sisekriisis, ühine välispoliitika idasuunal halvatud. NATO on ka Obama all USA globaalne tööriistakast ja kollektiivkaitse artikkel 5 üritatakse kulisside taga üha enam asetada 13 000-mehelise kiirreageerimisüksuse õlgadele, mille komplekteerimise ja rahastamisegagi on raskusi. Venemaa on üha ohtlikum. Eestil puudub vastastikune kaitsekohustus kõigi naabritega peale Läti.

Sellistes oludes on võimu esimene kohus tagada, et riik võtab nappidest võimalustest viimase. Mida on vaja, pole mitte kodanikkonna pidev ersatsmobilisatsioon sisemiste ohtude vastu (loe: vähemused, kommunistid, ajalugu jms), vaid reaalse ühtekuuluvus- ja omanikutunde kasvatamine Eesti elanike seas.

See ei ole lihtne ülesanne ja on praegustes oludes kardetavasti lausa võimatu. 1990. aastate alguses demokraatia imerohuna tundunud parteistumine on osutunud kimääriks, ehitatud, nagu ta on, poliitilisele kultuurile, mille juured (ja juhid) on Nõukogude ajas.

Post-nõukogude faasi Eesti elanik on individualist, egalitaarsete eelistustega, aga ilma igasuguse kogukonnakogemuseta. Ainus ühiskondlik ja ühtesiduv faktor on umbmäärane, raskesti sõnastatav ülekohtutunne. Parteid on sellisel lõhutud, fragmentaarsel ühiskondlikul maastikul muutunud organiseeritud omandiinstinkti teostamise edukaimateks kanaliteks, ühiskondliku võimu ja ressursi monopoliseerimise mehhanismideks. Insider greed, pumba juures olija enda poole küüned, on järjest enam ja aina varjamatumalt poliitikute peamine motivatsioon.

Mida teha? Süsteemivälised lahendused pole lahendused. Üksikisikutel ei saa olla piisavat programmilist haaret. Iga selline kandidatuur iseenesest on reklaam koostöövõimetusele. Aga, mis peamine, üksikkandidaadid ei ole võimelised toimima võimu kontrollimehhanismide ja tasakaaluhoobadena. Võim korrumpeerib ka neid ja mida üksikumad nad on, seda kiiremini.

Paremaid poliitikuid pole Eestil ka võtta. Aga poliitika tuleb teha vähem tasuvaks tööks, esmajoones tuleb poliitikuilt võtta lisateenimisvõimalused, mis muudavad võimu nii ahvatlevaks ja tema organiseeritud taotlemise nii tasuvaks, nagu see praegu on. Poliitikud tuleb sihikindlalt isoleerida ühiskonna igapäevaelust, esmajoones ministeeriumide ametnikkondadest ja ärimaailmast.

Peale selle, et sellised seosed korrumpeerivad võimu, rikub võim neid riigi toimimiseks elulisi valdkondi, viib nende mainet alla. Ja lõpuks, tagada tuleb poliitikute kiire verevahetus – näiteks piirates riigikogulaste poliitilist eluiga kahe mandaadiga.