Mis sest, et narkar, ikkagi inimene!

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sokol (Alban Ukaj) sisendab Lornale (Arta Dobroshi), et ärgu muretsegu – narkar jääb narkariks!
Sokol (Alban Ukaj) sisendab Lornale (Arta Dobroshi), et ärgu muretsegu – narkar jääb narkariks! Foto: Kaader filmist

Müts maha Belgia filmilavastajatest vendade Jean-Pierre ja Luc Dardenne’i järjekindluse ees! Nii nagu «Rosettas» (1999) või «Lapses» (2005), avaneb ka nende viimases väljalaskes «Lorna vaikimine» («Le silence de Lorna») nn teise Euroopa elu samasuguse kliinilise täpsusega nagu inimese keha röntgeniaparaadi kiirtevihu all.


Jätkuvasti on Dardenne’ide kangelasteks ühiskonna autsaiderid – need, kel on võiduks vähe šansse. Rabeldakse kõigest jõust leivapalukese, töö või sotsiaalse staatuse parandamise nimel, sageli ebaseaduslikul viisil, sh õige äärmuslikult, ent vajutakse sellele vaatamata üha sügavamale sohu.



Jah, Euroopa on ratsionaalne, kõike arvestatakse siin rahas – ka sotsiaalne marginaalsus on pigem pöördumatu diagnoos kui võimalus ameerika (loe: euroopa) unelmaks. Bruno («Laps») müüb ära omaenese lapse. Lorna nõustub olema ettur afääris, mille hinnaks on süütu ligimese elu. Kuni tärkab südametunnistus – see Dardenne’ide suur leitmotiiv ja ehk ka viimane lootuskiir. 



«Lorna vaikimises» arendatakse südametunnistuse ja süümepiinade motiiv äärmuseni. Lorna on illegaalne immigrant, pärit kusagilt Albaania külakesest. Afäär, millesse ta laseb end mässida, on lihtne ja keerukas ühtaegu, küüniline igatahes.



Kõigepealt omandab ta raha eest ostetud abielu teel – naitujaks leitakse üks kohalik heroiinik, Claudy-nimeline, kel mõistagi napib sõltuvuse rahuldamiseks raha – Belgia kodakondsuse.



Siis saadetakse seesama heroiinik üleannuse abil teise ilma – nii hoiab kokku raha ja ka aega, lahutusega ei viitsi ju keegi jännata –, selleks, et oleks võimalik sõlmida otsa järgmine abielu. Sedapuhku selle õigega – varaka venelasega, kes samuti Belgia kodakondsust soovib ja mitmekäigulist operatsiooni ka finantseerib.



Lornat ei kannusta tagant miski muu kui siiras soov avada Belgias koos rahvuskaaslasest armastatuga, kes samuti musta hobusena Euroopas ülalpidamist teenib – mainitakse mingit reaktorit, kuhu sisenemise minuti eest makstakse päris korralikult –, tagasihoidlik einela. Mõistagi oleks see ilma kodakondsuse – muidu ei anna pank laenu – ja algkapitalita võimatu.



Nii ta siis heitleb enesega – algne hoolimatus asendub peagi süümepiinadega, ehkki Sokol, tema armastatu, veenab: «Ta on ju kõigest narkar!» Need muutuvad seda painavamaks, mida enam ta Claudysse, tosse haletsusväärsesse heroiinikusse kiindub. Lõpuks on Claudy ju ainus, kes võtab teda sellisena, nagu ta on – omakasupüüdmatult, vähemasti raha mõttes.



Jääb üle õigustatult küsida: kas Dardenne’id lähevad


senti­mentaalseks kätte? Ei, Dardenne’id poleks ju siis enam Dardenne’id. «Lorna vaikimise» stiil on nagu varasemateski filmides naturalistlik, ülimalt funktsionaalne, veidi distantseeritud, peaaegu emotsioonitu. Kuidas muidu võikski selliseid lugusid jutustada?



Interjöörid ja eksterjöörid on kõledad, muusikat pole peaaegu üldse, montaaž järsk ja elliptiline. Dramaatilisi stseene pigem välditakse – korraks on sellinegi tunne, et vahepealt, sealt, kus võiks paikneda üks teose dramaatilisi võtmekohti, on järsku kaotsis terve filmirull.



Jah, me võime «Lorna vaikimisele» ette heita teatavat konstrueeritust – vähemalt Dardenne’ide eneste mõõdupuu järgi, mille tippu «Lorna» ei küüni, isegi «Lapseni» mitte –, ka kunstilisi liialdusi – lõpuks on ju kogu see kujuteldav rasedus, millega Lorna südametunnistuspiinu kompenseerib, pisut pentsik –, ent... lõpuks uhkab siit vastu respekti tekitavat kompromissitust, ideelist järjekindlust ja suures koguses humaansust.


Need on otse meie kõrval elavate väikeste inimeste nukrad, ent mitte päris lootusetud lood.



Uus film kinolevis


«Lorna vaikimine»


Režissöörid ja stsenaristid


Jean-Pierre ja Luc Dardenne


Nimiosas Arta Dobroshi


Belgia-Prantsusmaa-Itaalia-Saksamaa 2008


Alates 26. juunist Tallinnas Sõpruse kinos

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles