Lehest lugesin, et ühes Tartu bussis, mis oli mõeldud koolilapsi laulu- ja tantsupeole sõidutama, ütles pakiruumide jaks üles.
Helju Vals: mis aitaks ohjeldada ohjamist?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siis haaras bussijuht rooli asemel ohjad ja vinnas osa pakke vahekäiku. Oh häda, ta pidi ohjama ka käratsevaid lapsi. Kas surus lapsedki vahekäiku, pilkas küsida lehelugeja, pigem maa- kui linnamees. Ta ütles ammu imestavat, kui suures vaimustuses on ajakirjandus ohjadest, nagu muid piltliku väljenduse võimalusi enam polekski, ja see vaimustus ei lähe kokku tarkusega, mida jagab kool: «ohjama» tähendab ohjadest juhtima («Nõõ!») ja «ohjeldama», vastupidi, on ohjes hoidma («Ptruu!»). Laulupeo bussijuht ohjeldas lapsi ehk kantseldas, manitses, talitses, kutsus korrale, ei ohjanud neid, ja kui kutselised kirjutajad seda maamehelikult lihtsat vahet ei tee, siis ärgu nad pruukigu kumbagi sõna mitte üheski lauses.
1. juulil, päev enne seda, kui ühes hingamise tunnetus hakkas Tallinna jõudma, tabas Eestit hinnatõusunärveldus. Ärev oli juba varemgi, ammu on olnud. Leht hoiatas: «Tallinna linnavõim vähendab huvikoolide toetusi» (ehk linnalapsed tänavale), teine leht: «Päästjaid ähvardab koondamislaine.» Ja jälle see narruste narrus: «Mis aitaks ohjata hasartmängusõltuvust?» Kas me sellepärast ei saagi mängusõltuvusest ja muudest surutistest lahti, et me neile hoogu lisame, vales kohas nõõtame? Riigi siseelus on ohjama-sõna vildakas mõttekäik, ka seal, kus seda sõna ennast näha polegi, lihtrahvale ohtlik, ta saab tüssata iga päev.
Postimehe Postikon: «Hämmastav, kuidas pangad on omandanud oskuse seletada uusi kitsendusi nii, nagu neist just kliendile kõige suurem tulu tõuseks.»
«Eesti keele käsiraamatust» (1997) leiame paronüümide ehk sarnassõnade alajaotuses, kohe alguses näidetena meile tuttavad «käsitlema», «käsitama» ja «käsitsema», «ortoeepia» ja «ortopeedia» ning rohked muud igapäevased eksitajad. Raamat tõdeb, et eesti tuletussüsteemi rikkus on kohati pöördunud keele hädaks, kui tüvesid üle koormatakse.
Kunagi ammu, kui tulipunktis olid sõnapaarilised «juhend» ja «juhis», küsiti üldteada keeletargalt Henn Saarilt, kas ei tohiks teha nägu, et kaksikute ja kolmikutena sarnased sõnad on ühtlasi samased sõnad, tähendusvaheta, ja hingata oleks kergem. «Ei mingeid nägusid!» vastas Saari. Keele rikkus, olgugi tükati tülikas, pole rikkuda. Need, kes kurdavad, teevad ise tüli juurdegi, näiteks pikendavad homonüümide (sõnade kuju sama, tähendus erinev) rida: rikkur ’jõukas inimene’ ja rikkur ’rikkuja inimene’.
Kas te ei leia, et siin valitseb tänapäevane eetika- ja poliitikameeleline seos?
Alguse juurde tagasi tulles tahaks kokku võtta, ja ilma igasuguste ohjadeta, juuli esimese nädala lauluelamuste külluse. Valisin sidemeks Paavo Järvi meeliülendava ajalehelause: «Ma mõtlen Eesti asja ajamisele iga jumala minut.»