Kolumnist Abdul Turay imetleb Laari, kuid tunnistab viimase kimbatust, sest koolkonnad, mida ta toetab, on täiesti erinevatel seisukohtadel majanduskriisist väljatuleku küsimustes.
Abdul Turay: Mart Laar dilemma köidikuis
13. juuli 2009, 12:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päris paljudel inimestel, kes ei tea suurt midagi Eestist, on kindel arvamus Mart Laari kohta. Üks minu kodumaa elanik, kes kindlasti ei ole midagi kuulnud Kalevipojast, Tammsaarest või Tõnis Mäest, nimetas Laari üheks nüüdisaja suuremaks meheks.
Keegi anonüümne kirjutaja nimetas Laari tema veebipäevikus hiljaaegu parempoolseks seaks. Seejärel süüdistas kirjutaja Laari mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma majanduskriisis.
Omamoodi on see lausa kompliment. Ei oska kujutledagi, et välismaalased tümitaksid sellise innuga Savisaart või Ansipit. Nemad on kohalikud tegelased. Laar on maailmaklassiga riigimees.
Ajalehe toimetajana saan tema käest kaastöid. Ma tõepoolest imetlen teda. Tema arvamuslood on alati hästi kirja pandud, suurepärases inglise keeles, mõttetihedad ja argumenteeritud. Tema teadmised on vapustavad.
Eelmise koalitsiooni lagunemise ajal kõneldi sellest, et Laar on teel peaministriks. President Ilves olla soovinud näha uut valitsust.
Kuid majandust on tabanud vabalangus, ja mis veel hullem – paljude Laari reformide taga seisnud ideoloogiad, monetarism ja liberaalne majandusteadus, on sattunud rünnaku alla. Sestap oleks hea esitada küsimus, mida suudaks Laar ette võtta, et meid langusest välja kiskuda.
Laari saavutusi ei saa alahinnata. Teda peetakse tõeliseks Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani järglaseks. Ta võttis omaks Milton Friedmani ja teiste vabaturumõtlejate ideed ning tegi need teoks.
Väidetavalt olevat Laar lugenud ainult üht majandusteaduslikku raamatut, enne kui ta 1992. aastal peaministri ametisse astus – ja selleks oli monetarismi isa Milton Friedmani abikaasa Rose’iga kahasse kirjutatud «Valikuvabadus». Milton Friedman väitis, et valitsused ei suuda majandust mikrotasandil hallata, suurendades kulutusi ja makse, sest inimesed mõistavad seda ja muudavad vastavalt oma käitumist.
Monetarism koondab tähelepanu valitsuse kontrollile rahapakkumise üle majanduse stabiliseerimise eesmärgil. Praegune föderaalreservi esimees ja tuntud monetarist Ben Bernanke on lausunud kuulsad sõnad, et hinnalanguse takistamiseks tuleb helikopterist raha alla loopida. Monetaristide seisukohad on aastaid kujundanud keskpankade ja maailma majandusteaduse põhivoolu mõttemaailma.
Monetarism Laari moodi tähendas, et organiseeritud kuritegevusest läbi imbunud pankadel lasti 1990. aastatel kokku variseda. See tähendas isegi kommunaalteenuste täielikku erastamist. See tähendas ametiühingute, endiste kommunistide ja teiste interventsioonipooldajate võimu nõrgestamist.
Eelkõige tähendas see aga ühetaolist tulumaksu. Selle on üle võtnud paljud Ida-Euroopa riigid ning mõnedki USA ja Kanada osad.
Kuid laarism, kui kasutada sellist mõistet, on alati tähendanud midagi rohkemat kui pelgalt monetarismi. Sarnaselt teiste liberaalsete mõtlejatega on Laar alati pooldanud ka majanduslikku laissez faire'i, mille lipukandjaks on olnud Nobeli pälvinud Austria koolkonna majandusteadlane F. A. von Hayek.
Austria koolkond oli arvamusel, et inimeste langetatud otsused on liiga keerulised, et neid matemaatilistesse mudelitesse valada, ning valitsuse sekkumine on alati halb, mistõttu parim, mida valitsus teha võib, on alal hoida õigusriik, aga ei midagi enamat.
Ehkki Austria koolkond ei anna enam aastakümneid majandusteaduses tooni, oskasid selle esindajad, näiteks Peter Schiff, juba kolme aasta eest praegust kriisi õigesti ette näha.
Laari probleem seisab aga selles, et laissez faire ja liberaalne majandusmõte on kõikjal surve alla sattunud. Valijad ja poliitikud astuvad sellele vastu. Ühendriikides valiti ametisse Obama, kes maksude ja kulutuste osas astus selgelt antimonetaristide kilda.
Praegu tormabki USA valitsus ringi nagu kurikuulus peata kana, koondades tohutul hulgal maksumaksjate raha, et aidata hädast välja panku ning natsionaliseerida autotootja. Ka Suurbritannias on panku riigistatud.
Eestis ja Lätis kärbitakse avalikke kulutusi tulutus püüdes eelarve tasakaalu saada. See on just sedalaadi sekkumine fiskaalpoliitikasse, mille eest monetaristid hoiatavad.
Üldiselt põlastavad paljud majandusteadlased monetarismi keskseks põhimõtteks peetavat ideed, et rahapakkumine ja inflatsioon on omavahel seotud.
Tegelikult määratakse intressimäärad kindlaks Frankfurdis ning pangad kuuluvad rootslastele, mis tähendab, et Eesti valitsusel, olgu see milline tahes, ei ole rahapoliitika osas kuigi palju mänguruumi.
Kuid see ei ole veel Laari tõeline probleem. Tõeline probleem seisab selles, et Austria koolkonna esindajad ja monetaristid pole sugugi ühel meelel, kuidas praegusest kriisist jagu saada. Monetaristid ütlevad, et praegusi hädasid põhjustab likviidsuse puudumine krediidisüsteemis ja rahapakkumise kärbumine.
Monetaristid väidavad, et kui USA Föderaalreserv oleks 1930. aastatel pankade päästmiseks sekkunud, poleks suurt majanduskriisi puhkenudki. Sellepärast aidataksegi USAs panku hädast välja. Bernanke on ju ikkagi juhtiv monetarist.
Austria koolkond väidab otse vastupidist. Nad kinnitavad, et suure majanduskriisi põhjustas rahapakkumise suurenemine ja odav krediit 1920. aastatel. Nende meelest on see, et föderaalreserv ei püüdnud panku välja aidata, kõigest müüt.
Nad väidavad, et valitsus peaks laskma kokkuvarisenud pankadel ja ettevõtetel lihtsalt surra. Nad kinnitavad, et raha pumpamine süsteemi muudab asjad veelgi hullemaks, tekitades inflatsioonilise mulli. Schiffi ja teiste Austria koolkonna esindajate sõnul on surutis vältimatu ning valitsuste ainuke õige otsus on lasta vabaturul endal olukord lahendada.
Niisiis võib Laar küll kõnelda liberalismist ja vabaturust, aga kaks koolkonda, mida ta toetab, asuvad diametraalselt vastupidistel seisukohtadel. See tekitab küsimuse, milline on tema enda arvamus. Mida ta ise ette võtaks? See küsimus esitati talle Baltic Business Newsi foorumil.
«Minu arvates tuleks uurida Friedmani töid suurest majanduskriisist, mida ei tekitanud mitte Wall Streeti krahh, vaid pärast seda valitsuse astutud väärsammud. Praegust olukorda vaadates tundub, et maailm lihtsalt kordab toonaseid vigu,» sõnas Laar.
Sellest vastusest ei ole abi. See ei selgita, kas Laar toetab Austria koolkonda või Friedmanit.
Küll on selge, et Laar on kimbatuses. Kui ta tõepoolest usub vabaturgu, peaks ta astuma rahva ette ja ütlema: «Vaadake, kui mina võimule tulen, siis ma ei tee midagi, sest millegi tegemine muudab olukorra ainult halvemaks, me peame lihtsalt kõik välja kannatama.»
Aga isegi kui see oleks ainuke õige valik, on igal juhul päris kindel, et midagi sellist ta ei ütle. Inimesed ootavad, et poliitikud oleksid nagu torumehed, kes tulevad ja parandavad katkise asja ära. Ükski poliitik ei astu rahva ette ega ütle, et laskem minna, ka siis mitte, kui just see ongi laissez faire'i mõte ja sisu.