Üleeile astus Leedu parlament suure märgilise sammu. Lihtsalt öeldes keelas meie vennasvabariik avalikkuses homoseksuaalidest positiivsel toonil kirjutamise ja kõnelemise.
Alo Raun: Leedu löödud tempel
17. juuli 2009, 08:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alaealistele ei tohi seal enam rääkida ka surmast ja seksist, kui tuua veel värvikamaid näiteid.
Tänapäeva Euroopas mõjus selline seadus nii veidralt, et selle vastu korraldati proteste mitmes riigis, sealhulgas Eestis. Teravalt kritiseeris otsust ka inimõiguste valvekoer Amnesty International.
Kuid miks see üldse halb on, kui üks katoliiklike traditsioonidega riik üritab oma pereväärtusi kaitsta? Võib ju ka öelda, et «homode eksponeerimise» lõpetamine ei tee ühiskonnale midagi halba. Vastus peitub teistes väärtustes, näiteks sõnavabaduses, inimõigustes ja riigi maines.
Piirates ühe teema kajastamist, astutakse ohtlikule teele, mis võib viia piiranguteni järgmistes valdkondades. Näiteks et ühel hetkel ei tohi Leedus enam rääkida positiivselt eestlastest, kuna leitakse, et see süvendab rahvuslikku alaväärsustunnet. Ja nii edasi. Kuni jõutakse Nõukogude ajast paljudel veel värskelt meeles olnud laustsensuurini.
Kas tõesti usutakse, et seksuaalvähemustest rääkimise keelamine muudab riigi geivabaks? Teaduslikult on ju tõestatud, et homoseksuaalsus on midagi hoopis püsivamat. Seda ei kaota ükski seadus. Pigem toob seadus kaasa põhjendamatuid kannatusi ühele osale ühiskonnast, keda koheldakse teise järgu inimestena. Usun, et kohtuprotsessid ei lase end kaua oodata. Rikutakse ju nii näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni.
Ilmselt annab kõige rutem tunda see, kuidas üleeilne otsus hävitab Leedu maine lääne silmis. Mis veel hullem – see kahjustab ka Eesti mainet. Läänele, kus Baltimaad on paljudele üks ebamääraselt ühine regioon, muutume tagurluse eeskujuks.
See tähendab ühtlasi hoopi Baltikumi, eriti Leedu majandusele. Sellisesse ebakindlasse riiki investeeritakse vähem, maailma andekamad pead ei taha sinna kolida ega soovita seda ka teistele. Pigem vastupidi – avatud mõtlemisega noored võivad minna mujale, sinna, kus on rohkem vabadust. Pereväärtuste kaitse nime all õõnestatakse omaenda majandust ja seda veel kriisi ajal.
Eestlastena võiksime muidugi uhkustada, et oleme taas mingis aspektis Leedust paremad ja lääne lemmiklaps. Kuid paraku on tempel, mille Leedu nüüd lõi, nii suur, et selle vari ulatub ka Eestini.