Külliki Kübarsepp: neljaparteiline Eesti?

Erakondi küll kritiseeritakse, kuid ilma nendeta pole võimalik ehitada demokraatlikku süsteemi. Iseküsimus on see, mitu erakonda Eestisse mahub. Teadlased Laakso ja Taagepera on välja töötanud erakondade tingarvu, mille alusel saab välja selgitada, kui mitmel erakonnal saab olla parlamendis otsuste tegemisel mõjuvõimu.

Eestis on pärast taasiseseisvumist toimunud viied parlamendivalimised ning meil pole domineerivat erakonda. Kui vaadata valimiste tulemustel moodustunud valitsustele ennustatud kestvust ja tegelikku valitsusaega, tuleb välja, et Eestis saab kaalukas mõju olla neljal erakonnal. Riigi suurust arvestades on see loogiline ega välista hulga pisiparteide olemasolu.

Neljaparteisüsteem tagaks stabiilsema valitsuse. Tõsi, aasta-aastalt on valitsuste kestmine muutunud püsivamaks. Paraku pole veel ükski valitsus saavutanud ideaaltulemust – valitseda terve valimistevahelise perioodi. Neljaparteisüsteem annaks selleks võimaluse, sest mida vähem on partnereid, seda lihtsam on leida kompromisse. Nii võtaks üks koalitsioon otsused vastu ning tunneks nende mõju ka omal nahal.

Praegu ei paista, et parteimaastik korrastuks. Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine 2006. aastal oli pigem üllatusmoment. Ent võrreldes erakondade reitinguid oleks loogiline oodata ühinemisi.

Riigikogu 2011. aasta valimiste eel on põnev teada, mis saab Rahvaliidust, kellel on praegu kuus parlamendikohta. Vahepeal tundus, et Rahvaliit laguneb. Lisaks tõi noorte toomine eurovalimiste nimekirja etteotsa tugeva tagasilöögi, sest ei tuntud ära erakonna nägu. Rahvaliidu tulevik sõltubki eelkõige sügisestest kohalikest valimistest. Soovides säilitada liikmeskonda, võiksid nad mõelda ühinemisele, kuid kes oleks kosilane?

Erinevad kahtlustused ja endiste liidrite süüdimõistmine kohtus ei meelita nende juurde kedagi. Et Rahvaliit on end nimetanud maalähedaseks erakonnaks, oleks üks võimalikest partneritest näiteks rohelised, kellel on ka riigikogus kuus kohta.

Rohelised pole aga kohalikul tasandil veel ilma teha jõudnud. Rahva pettumine erakondades ei tee nende pingutusi lihtsamaks. Lisaks on suur küsimus, kuidas suudetakse jätkata n-ö peataolekus – tunnustavalt tuleb imestada, et selge juhtimisstruktuurita partei on koos püsinud.

Sotsid (kümme kohta riigikogus) said eurovalimistel raske tagasilöögi. Koalitsioonist lahkumine ei toonud oodatud edu, kuid samas on sotsid üsna pikalt ühel kohal tammudes vapralt vastu pidanud.

Roheliste, Rahvaliidu ja sotside kooslus oleks üsna omapärane, samas pole neil suuri ideoloogilisi vastuolusid. Rohelisi on mõnes küsimuses raske kuhugi paigutada, kuid kalle on vasakule. Rahvaliit on seisnud suuremate sotsiaalsete hüvede eest, ehkki mitte väga veenvalt. Sotsid looksid siduva ideoloogilise telje. Ent vaja oleks ka tugevat ja pädevat liidrit. Praegused liidrid – Pihl, Strandberg ja Rüütli – pole suutnud tuua veel wow-efekti, mis kindlustaks neile stabiilse tuleviku.

Loogilisem liitumine oleks IRLi (19 kohta) ja Reformierakonna (31) oma. Neid ühendab parempoolne maailmavaade ja ka liidrite sarnane käekiri otsuste vastuvõtmisel.

Kas omavahel võiksid läheneda hoopis Keskerakond (28 kohta) ja sotsiaaldemokraadid? Keskerakonna esimehe persoon ilmselt välistab liitumise mis tahes teise praeguse parlamendierakonnaga. Aga ilma Savisaareta võib see erakond isegi lõhestuda.

Üldisemalt räägib erakondade ühinemise vajaduse poolt see, et Eesti poliitiline maastik vajab uut põlvkonda. See käib üsna raskelt – nii paljude parteide jaoks tegusaid noori lihtsalt ei jätku. Kui noored tulevadki, on nende elukogemuste pagas nõrk. Väheste noorte osaks jääb halvustav väljend «poliitbroilerid». Mille üle peaks lähiajal kindlasti arutlema, on valimisliitude, aga eeskätt erakondade vahel sõlmitud valimisliitude lubamine, sest nii saaksid sarnase profiiliga poliitilised jõud koostööd teha. See oleks ka eelis võimalikeks liitumisteks.

Kaheparteiline süsteem lõhestaks ühiskonda ja see poleks Eestile hea. Neljaparteiline süsteem tervendaks poliitilist kultuuri. Seda on vaja, et tugevdada vastutust ning luua selgust erakondade maailmavaadetes.

Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.