Mujal pole rohkem õnne ja vabadust

Kerttu Rakke
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«La mala vida ehk neetud elu»
«La mala vida ehk neetud elu» Foto: Repro

Lõpuks ometi on eesti kirjandusmaastikule – elulugude, kokaraamatute ja fantastika kõrvale – ilmunud ilukirjanduslik romaan, mis räägib elust nii, nagu see on. Ilma ilutsemise ja valehäbita, ilma õigustuste või hukkamõistuta.






Võrumaalt pärit, Barcelonas elav kirjanik varjunimega Jan Beltrán on kirjutanud raamatu, mis on mitmes mõttes lai: see ületab piire nii geograafiliselt, ajaliselt kui ka mõtteviisilt. Loole lisab erilisust fakt, et kõik tegelased põhinevad kindlatel prototüüpidel. Reaalseid sündmusi on raamatus leevendatud, mitte põnevamaks valetatud, sest elu on tihtilugu jõhkram, kui ükski kirjanik olla suudaks või lugeja välja kannatada sooviks.

Meile meeldib mõelda, et vaid Eestis on olnud takistused ja et «mujal maailmas» on alati olnud võimalusi ning vabadust rohkem. «Neetud elu» näitab, et tegelikult see nii ei ole. Kõik kolm tegelast – eestlane Kristian (snd 1966), mehhiklane Antonio (snd 1971) ja katalaan Rosa (snd 1938) on pärit väga kinnistest ühiskondadest. Täpselt samasugust kammitsetust on pidanud taluma vabad mõtlejad nii Nõukogude Liidus, Franco-aegses Hispaanias kui katoliiklikust võltsmoraalist ja kastisüsteemi-sarnasest kihistumisest läbi imbunud Mehhikos.

Eesti poiss leiab raha asemel iseenda


Tõeliselt huvitavad on selles raamatus kirjeldused. Lugedes on lihtne seada end eri aegadesse ja paikadesse, tunda tolmu lõhna suvises Barcelonas või kuulda tuvide tiivaplaginat Mexico kirikla sisehoovil. Sulaselget äratundmisrõõmu saab aga see, kes ise jalutanud Stockholmis, Amsterdamis, Lissabonis, Barcelonas ja teistes kohtades, kus raamatu tegevus toimub. Seda tänu autori põhjalikkusele: ilmastikunähtusedki on kuupäevaliselt paigas!

Eesti inimesele pakub kindlasti kõige rohkem põnevust eesti poisi Kristiani lugu, eriti tema mõtteviis. Ei mingit sinimustvalget pateetikat, vaid valuuta ja briljantidega sahkerdamine Tallinna ja Moskva hotellides, püüdlused iga hinna eest vabasse maailma pääseda ning piinlikkustunne oma Nõukogude päritolu pärast. Otsides raha ja armastust, leiab Kristian hoopis iseenda.

Mehhiklane Antonio äratab esmapilgul kaastunnet – ikkagi lapsena preestri poolt ärakasutatud laps –, aga paneb raamatu lõpu poole tülgastusest kõõksuma, sest tema sisemine eetikapuudus ja egoism varjutavad igasuguse lootuse, et temast võiks vaga katoliiklane saada. Nagu karistuseks põlguse eest ettekandjatöö vastu leiab ta end lõpuks just kelneriametit pidamas ning unistus jõukusest päädib punase siidkleidiga.

Läbiv, kuid mitte peamine homoteema


Kõige traagilisem ja huvitavam on Rosa lugu, juba seetõttu, et Hispaania ja Kataloonia ajalugu eelmisel sajandil pole lihtinimese pilgu läbi eesti kirjanduses siiani kuigipalju avatud.

Tantsijaametist unistav vaesest perest katalaani tüdruk, kes õppis lugema ja kirjutama alles 19-aastaselt, kaotab elu jooksul nii armastatud inimesi kui lihaseid lapsi, ent armastab oma «neetud elu» ikkagi meeletult (lk 281). Rosa mõtteviis ning tema kaunis ja isetu sõprus Kristianiga annavad lootust, et maailm polegi nii külm ja kõle, kui esmapilgul näida võib.

Kuigi lugu läbib ka homoteema, oleks seda raamatut homoromaaniks pidada ülekohtune. See lihtsalt pole seda, just ilutsemise ja õigustuste puudumise tõttu. Nagu karmimad väljendidki, aitab seksuaalsus siin lugejale ainult sündmustest selgemat pilti anda – lõpuks on see vaid lugu lihtsalt inimestest.

Uus raamat
Jan Beltrán
La mala vida ehk neetud elu
Jan Beltran Kirjastus, 2009
322 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles