UUS NÄITUS
Andres Koort «Koguaeg»
Draakoni galeriis 1. augustini
Andres Koorti raskepäraselt ja meditatiivselt kulgev olemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma korterinäitustega tuntust kogunud Andres Koortil on käsil pikaajaline projekt «Koguaeg», mis on kestnud juba mitmeid aastaid. Kord on see läbi viidud tandemina (viimati näiteks Tallinna Kunstihoone galeriis koos Sven Saagiga), kord personaalse väljapanekuna, augustis on Narvas tulekul samalaadse kontseptsiooniga näitus ühes kunstnik Valev Seinaga.
Seekord on aga Koort üksi. Üksi oma vaiksete vaikusemaalidega, mis püüavad irduda pealinna kärast ja kunstimaailma populaarsetest, irriteerivatest peavooludest ning aktuaalsetest poliitilistest probleemidest.
Koorti maalid annavad tunnistust meisterlikust tehnikast, kus kõik mõõtmed on joonperspektiiviga rangelt paika pandud. Sisuliselt vihjavad tema tööd igavikulisele teispoolsusele, mis eksisteerib samuti kogu aeg. Tema pildid annavad tunnistust püüdlusest objektiivse kujutamise poole. Selle aluseks on Hiina filosoofiale ja traditsioonidele tuginev nn mage maal. 2007. aastal tegi Koort Haapsalu Linnagaleriis ka samanimelise väljapaneku.
Postmodernistlikul ajajärgul teatavasti mingeid üldtunnustatud kriteeriume olla ei saa. Tulemuseks on pluralism, mida näiteks prantsuse teoreetik J-Fr. Lyotard pidas vägagi positiivseks. «Suurte jutustuste» asemele tekkisid omaette väikesed «keelemängud», mis andsid inimesele enneolematu vabaduse. Ning loomeprotsessi, mis sündis sellist vabadust nautides, pidas Lyotard heaks kunstiks. Nende kriteeriumite järgi on ka Koorti looming «hea kunst».
Näituse pealkiri «Koguaeg» viitab omamoodi lõputusele ja kordusele, kuid kordused on uues kuues. Need on vaiksed vaikelud ja mõtisklused, kuidagi kurvad ja mõtlikud. Koorti tööd kannavad endas metafüüsilise maali tunnusjooni, mille müstiline maailm õhutab mediteerima.
Kunstniku puhul on oluliseks peetud tihedust ja ruumilisust. Matemaatilise rangusega paika pandud lineaarliigendusega kompositsioon rõhutab sügavust. Värvid on tuhmid ja ühtlaselt üle pildi pinna jaotatud. Midagi meenub siin tuntud metafüüsikute Carlo Carra ja Giorgio de Chirico loomingust 1920ndate Itaalias. Nende interjöörid ja hüljatud linnad sisendasid vaatajale ängistust ja üksindustunnet.
Mõnes mõttes sarnanevad Koorti teosed lüürilise abstraktsionismiga, mille põhimõtted töötas 1910. aastal välja abstraktse ekspressionismi isa Vassili Kandinsky. Näiteks avastas ta, et vaatamata sellele, et Claude Monet’ maalil «Heinakuhjad» puudub süžee, vabaneb sellest teosest uskumatu jõud. Ka Koorti töödes pole kindlat jutustust, kuid nad annavad siiski edasi kummalist energiat.
Kandinsky jõudis abstraheerimiseni värviteooria kaudu – iga lõuend tähendas talle «värviteatrit». Koort on küll lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia eriala, kuid küllusliku ja ülevoolava koloriidimänguni pole ta siiski jõudnud. Viimase väga stiilselt väljapeetud kujunduse tegi ta möödunud aastal Theatrumi lavastusele «Maarja kuulutamine».
Kandinsky uskus, et maalikunsti eesmärgiks on «leida üles elu, muuta tajutavaks selle tuksed, panna paika seadused, mis seda valitsevad.» Just seda pidas ta «vaimsuseks kunstis». Koorti looming on samuti väga mentaalne ja mediteeriv, eemaldades meid vaikselt ümbritsevast reaalsusest. See ongi see, mis kestab «koguaeg».