Radari all: ingliskeelse ajakirjanduse päästmine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolumnist Vello Vikerkaar 
on Kanada päritolu endine 
sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com.
Kolumnist Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. Foto: Pm

«Kus mujal maailmas leiaks veel koha,» küsis mu käest noor ameeriklane, «kus astud sisse ajalehe toimetusse ja saad veel samal päeval seal tööd?»



Aasta oli siis 2003 ning noor ameeriklane oli saanud tööd piirkonna ainsas ingliskeelses ajalehes Baltic Times. Noormees oli varem kirjutanud veidi koolilehte, aga muidu oli tema peamiseks oskuseks tõsiasi, et inglise keel oli ta emakeel. Enne Tallinna saabumist oli ta töötanud aasta aega ostukeskuste vundamente valades. Ülikooli oli ta lõpetanud kehakultuurlasena.



«Kas sind ei pane muretsema, et sa ei tea midagi ei ajakirjandusest ega Eestist?» küsisin tema käest. Ta oli olnud minuga päris avameelne ja nii olin minagi.


«Natuke küll,» vastas ta. «Aga ma usun, et nad annavad mulle alguses näiteks filmiarvustusi teha.»



Juba järgmisel nädalal seisis tema nimi Eesti poliitikast kõneleva artikli all.


Majanduskriis on kindlasti tabanud eestikeelset ajakirjandust. Ajakirjanikke lastakse lahti või on nad sunnitud leppima palga vähenemisega, ajakirjad liituvad või surevad välja. Aga sõnakestki ei kuule ingliskeelsest ajakirjandusest, mis on täiesti radari alt väljas. Ingliskeelsetele ajakirjanikele makstakse töötasu hilinemisega või ei maksta üldse ning vanad head ajad, mil võis üldse ilma oskusteta veel samal päeval tööd saada, on – loodame vähemalt – igaveseks minevikku vajunud. Nii et mis puutub ingliskeelsesse ajakirjandusse, siis on natuke kriisi vahest isegi hea asi.



Ehkki Eesti ingliskeelse ajakirjanduse ajaloos leiab mõningaid säravaid hetki (eelkõige projektide kujul, mis on seotud näiteks Edward Lucase, Michael Tarmi või Steve Romaniga), on kohalikud ingliskeelsed väljaanded seni jätnud pigem piinliku mulje. Sellised pealkirjad nagu «People Having Less Estonian Babies», «Health Board Closed Recipe Factory in Tallinn Downtown» ja käesoleva sajandi parim pala «Economical Crisis» panevad inglise keelt mõistvaid eestlasi lausa imestama, kas tõesti on tegemist mingi paroodiaga või on kõik siinsed välismaalased lihtsalt kirjaoskamatud.



Probleem on osaliselt seotud ingliskeelsete väljaannete kohalike omanikega. Mõned neist suudavad inglise keelt kõnelda vaid tasemel, millest piisab kommipaberi teksti mõistmiseks, või kui nad ka oskavad seda paremini, siis usuvad, et reklaamitulu juurde läheb otsetee ja et korralik sisu, lugejaskond ning reklaamiraha eldoraado ei ole omavahel kuidagi seotud.



Üks mu lemmikuid ingliskeelse ajakirjanduse moguleid on pärit Vilniusest. Tal on komme nimetada oma töötajaid maakateks ning neilt tool istumise alt ära tõmmata – üsna iseäralik motiveerimisstrateegia, millesse ta kõigist selle kehvadest tulemustest hoolimata endiselt usub. Ta on nii türanlik, et ükski välismaalasest toimetaja ei ole tema juures üle poole aasta vastu pidanud.



Ma suutsin tema juures toimetajana töötades veidi teenida selle kahe kuu vältel, mis tal kulus mulle asendaja leidmiseks. Ta soovis, et ma kiiresti kirjutaksin, ja mul polnud selle vastu midagi tingimusel, et võisin kirjutada pseudonüümi all. Seda ma siis tegingi, ammutades varjunimesid Snopesi triloogiast. Ma kahtlustan, et neid lugejaid oli üsna vähe, kes oleksid teadnud, et Faulkneri kehvadest maatöölistest kangelased suutnuks vaevalt niisuguseid tekste kirja panna.



Mu töökohustuste hulka kuulus ka nende intervjueerimine, kes soovisid toimetajana tööle asuda. Ma ütlesin neile otse, et nad suudavad ametis püsida vaevu rohkem kui nooruke leitnant vaenlase tagalas Vietnami sõja ajal. Enamikku ei kohutanud see põrmugi.



Kuidas ma sel kohal vastu pidasin? Ma usun, et tegemist oli kombinatsiooniga: ühelt poolt ma teadsin, et olen ametis vaid seni, kuni ülemus leiab endale uue orja, ja teiselt poolt oleme meie, kanadalased, piisavalt sallivad ja paindlikud, et võiksime arvatavasti töötada ka Stalini, Hitleri, Mao, Mussolini ja teiste eelmisest sajandist tuntud tippkurikaelte käe all ning ikka leida nende kohta mõne hea sõna. No ja muidugi vajasin ma raha.



Kummalisel kombel on see türann ühtlasi väga edukas ärimees, kelle ainuke nõrkus paistab olevat uhke auto ja kelle väljaandeid ei tundu economical crisis olevat kuigivõrd puudutanud. Lääne uudisteagentuurid võiksid temalt nii mõndagi õppida. Tema alluvate töömaht on lehekülgedes tõeliselt märkimisväärne, ehkki suur osa sellest ei pruugi olla just kõige loetavam. Ma ei imestaks sugugi, kui ühel heal päeval palkaks New York Timesi omanik Arthur Sulzberger jun ta endale konsultandiks. Lääne ajakirjandusel pole nii meeleheitlikust seisust palju puudu.



Nende osaks, kes soovivad saada kohalikke uudiseid inglise keeles, on jäänud BBN ehk Äripäeva ingliskeelne haru. Niipalju kui ma oskan aru saada, koosneb see ühest heatahtlikust naisterahvast, kelle kadestamist mitteväärivaks tööks on lookesi tõlkida ja seejärel kannatada välja kõik see, mida välismaised lugejad peavad heaks temast kommentaarides arvata.



Lisaks uudistekimbu pakkumisele on BBNi veebileht välismaalastele otsekui raviasutus, kus saab vabaneda kõigest halvast, ning sageli laskuvad nad pikkadesse monoloogidesse, mille mõte on näidata, kui rumalad on ikka eestlased (millest ühtlasi järeldub, kui targad on nad ise).



Üks lugeja on vaevunud oma kommentaare kirja panema lausa lühikestes riimumatutes värsiridades, mis meenutavad veidi haikusid, ehkki nende meelevaldne struktuur ei luba oletada, et ta teeb seda teadlikult – pigem on temas põlev kibe viha nii äge, et väike sõrm tahes-tahtmata pidevalt ja närviliselt reavahetusklahvi tabab.



Baltic Times on samuti veel alles, aga pärast Steve Romani lahkumist on minus süvenenud arvamus, et eelarvekulude kärpimise ning sellest hoolimata sitast saia tegemise eesmärgil on tema asemele palgatud küll korralikult väljaõpetatud, aga siiski juba areenilt minema saadetud tsirkusekoerad.



Kuid üldiselt ei loe ma seda kuigi palju, sest ma võin uudised kätte saada ka eestikeelsetest ajalehtedest ning minu firma usub kaljukindlalt arvutiasjandusest pärit põhimõttesse GIGO (Garbage In, Garbage Out). Kui keegi tahab kirjutada nagu Shakespeare, siis ei tule sniti võtmiseks lugeda mitte Danielle Steele'i.



Tegelikult ma lausa igatsen kedagi, kel õnnestuks ingliskeelses ajakirjanduses edu saavutada, sest mulle meeldiks tõepoolest lugeda heas inglise keeles asjatundlikke arvamusi Balti riikide kohta. Praegu pean aga ootama, millal Edward Lucase järjekordne kirjatöö juhtub puudutama meie piirkonda. Ehkki Edward võib mõnikord ka veidi lahmida (näiteks hiljuti ajakirjas Foreign Policy, kus ta sõnas: «Nii on näiteks skandaalne, et [Balti riikide] kõrgharidus... on nii mahajäänud.»), tuleb talle andeks anda, sest ta on kahtlemata parim, kes meil praegu on.



Kõigist teistest palju kõrgemal seisab mõistagi minu ingliskeelne ajaveeb, aga meie kaheliikmelise meeskonna naljakad nimed (mina ja fotograaf Imbi Imetore) kipuvad selle usaldusväärsust veidi kahandama ja pealegi toob meie saidi eelarvesse tulu ainult Google Ads (eelmisel aastal tervelt 11 dollarit ja 35 senti). Et Google ei hakka raha üle kandma enne 25 dollarini jõudmist, töötame Imbiga endiselt krediidi arvel ehk nii, nagu, ma usun, töötab iga teine väljaanne maailmas. Niisiis, kui selle peale mitte mõelda, võime juba kriisist väljas olla!



Kuid Imbi on lasknud kriisil endale mõjuda. Ta pole juba nädalaid pilti teinud. Vahest vajaks ta veidi motivatsiooni. Võib-olla on käes hetk, mil peaks tema juurde astuma ja tal tooli istumise alt ära tõmbama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles