suveteater
«Kolm põrsakest ja hea hunt»
Lavastaja Ain Mäeots. Muusikaline kujundaja Toomas Lunge
Osades Jüri Aarma, Taavi Eelmaa, Rein Pakk, Toomas Lunge, Jekaterina Nikolajeva
Emajõe Suveteatri esietendus 25. juulil Tartus laulupeomuuseumi pargis
Toniseeriv sigadus jamanduskriisi ajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi reklaamides on Emajõe Suveteatri muusikalist koguperelavastust «Kolm põrsakest ja hea hunt» vaatama kutsutud kogu pere, nägin vähemasti mina kohapeal peamiselt vaid paari- kuni mõneaastaseid lapsi ühes vanematega. Millest on kahju. Kohe seletan, miks.
Vormilt on tõepoolest tegemist lasteetendusega. Lastega suheldakse üks ühele, nende märkustele reageeritakse. Kahest veidi üle poole tunni kestvast vaatusest koosnev etendus on hoogne ega väsita ka kõige pisemaid. See ei tähenda aga sugugi, justkui olekski see adresseeritud ainult neile.
Huvitav näitlejate kooslus
Vaadakem hetkeks kas või juba näitlejate kaadrit, mis peaks uudishimu tekitama. Hea hundina on laval staažikas näitleja-laulja-ajakirjanik Jüri Aarma, etendust suunab selle muusikaline kujundaja Toomas Lunge – mõlema mehe puhul piisab nii umbes 2,5 sekundist laval, et kõik lapsed naeraksid (ja lastele muljet avaldada ei ole sugugi nii lihtne).
Kolme põrsakesena esinevad vastavalt professionaalsel tasemel tegutsev amatöörnäitleja Rein «Epilaator» Pakk, veidi mustema huumorisoonega ja misantroobi imagoga Taavi Eelmaa (kelle liibuv kostüüm ses lavastuses tõi siinkirjutajale kerge punastamise saatel meelde pigem teatava stseeni «Sügisballist») ja võimsa häälega näitlejatudeng lavakate ülimusikaalsest 24. lennust – Jekaterina Nikolajeva. Igaüks neist on säilitanud lavastuse vormist hoolimata enesele iseomast, ei mingit pingutatud ninnunännutamist.
Lugude valik, millele uued sõnad peale on tehtud, ei hiilga originaalsusega, aga äratundmisrõõmu pakub küll. Erinevatest tunnusmeloodiatest ja Eesti selleaastase eurolaulu töötlusest termosetee-looks kuni Michael Jacksonini. Viimane on lastele mõeldud etenduses ühes teatavate morbiidsete-pedofiilsete allusioonidega kahtlemata huvitav valik.
Segane aeg nõuab nähtavasti võimalikult palju masut ehk moodsama nimega jamanduskriisi käsitlevaid inimesi. Nõnda on see teema muust kraamist läbi kumama sätitud ka selles lavastuses. Lahendus on muide helge – kapitalistist siga Naf-Naf ja talvel prügitünni veerel kartuleid küpsetavad boheemlashinged Nif-Nif ja Nuf-Nuf leiavad hea hundi (ja granaadi ja muude meetmete) abiga lõpuks veetlevalt kommunistliku (?) tee.
Et igaüks meist oskavat midagi väga hästi – kes luuletada, kes joonistada, kes remonti teha, kes südantlõhestavalt uluda –, siis vastavalt sellele jagatakse vähemalt etenduse lõpuks ka ressursse. Ja kuivõrd Naf-Naf on näiteks osanud väga ilusa maja ehitada, peab ta seda jagama oma venna ja õega, kes vastutasuks jagavad oma oskust väga veenvalt «tšillida» ja «hängida».
Hea Disney multikas
Üldjoontes meenutab nähtu head Disney multikat – ühest küljest on olemas selge narratiiv ja moraal, teisalt täiskasvanute / vanema kooliea jaoks allteksti peidetud iroonia ja huumor. Mati Undi ja Juhan Viidingu 1972. aasta muinasjututöötlusele on lavastaja ja/või näitlejad lisanud oma mõttevälgatusi. Seega, lapsed ja täiskasvanud naeravad küll erinevates kohtades, aga mis peamine – naeravad.
Suvelavastustega sageli kaasas käivast haltuuramekist ei ole põrsakeste ja hea hundi lugu täielikult pääsenud, ent laululavasid mööda käivate süldietenduste asemele võib seda kogu pere sigadust soovitada pikemalt mõtlemata ja vanusest sõltumata. Õlut ei pakuta, aga vähemalt on stiili.