Mees, kes teab vastuseid

Oratooriumi autori valvsa pilgu all: Uku Masingu tekste esitab «Tarkuses» Aarne Üksküla. Foto: Mihkel Maripuu

Kohe teist korda

vanaisaks saav muusik

ja näitleja Tõnis Mägi

on veendunud, et aega pole olemas.

Lahkuval nädalal, mil kogu Eesti popikoon Madonna vaimustuses elas, valitses Järvamaal Albus hoopiski töine meeleolu. Tõnis Mägi andis viimast lihvi oratooriumile «Tarkus». Mida Mägi ise oratooriumiks nimetada ei tahagi. Pigem lihtsalt teoseks.

Kell kolm tehakse proovis väike paus ning noortekoori liikmed pudenevad lõbusalt kilgates Kukenoosi rehe alt välja. Tuleb ka Mägi ise, erkoranž pluus seljas ja triibulised püksid jalas, ning laseb tuulel oma pikki juukseid sasida. Mitte mingil juhul ei tahaks uskuda, et see mees novembris oma 61. sünnipäeva tähistab. Ei usugi.

Pole siis ime, et kui tema vanuses inimesel peaks sõpru iga aastaga teoreetiliselt järjest vähemaks jääma, on temal vastupidi. Laulja ütleb, et viimase kümne aastaga on talle tekkinud juurde viis tunduvalt nooremat sõpra ja seltsimeest. «Mul on vedanud,» kinnitab ta.

Mägi kõneleb kiiresti. Ehk osalt ka sellepärast, et peatselt algab taas proov ja peame jutud selleks ajaks räägitud saama. Ent muretsemiseks pole põhjust – tundub, nagu oleksid mehel juba ammu kõigile küsimustele vastused olemas.

Miks aeg inimestele nii erinevalt mõjub? Mõni on ju kuuekümnesena nagu rauk.

Ma arvan, et see oleneb mõtlemisest. Mõtlemises on kõik kinni, füüsis pole oluline. Aga füüsis on omakorda mõtlemise käes. Kui ei viitsi, ei taha... Ja hästi oluline on, et suudaksid vaimustuda.

Lapsemeelsus?

Täpselt. Et suudad vaimustuda. Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ma tean... Oot, oot, mida sa siis tead? Misasja sa tead? Üks tark mees on öelnud – kui meil juba tarkus jutuks on –, et ma tean, et ma ei tea midagi.

Kui suudad vaimustuda, midagi täie hingega teha nagu laps, siis võib juhtuda, et oled päris tükk aega noor.

Kas seoses Madonna kontserdiga (kõnelesime teisipäeval — toim) lõpeb tänane proov varem?

Ei. Mitte mingil juhul. Proovidel on oma kindel graafik ja väga suure tõenäosusega võime ajaga ka üle minna. Lõpetame arvatavasti kella üheksa paiku õhtul.

Oratooriumi kanti tegelikult ette ka eelmisel aastal. Mil määral on see tänaseks muutunud?

Rõhutaks, et ma ise ei taha seda nimetust «oratoorium» kasutada. Oratoorium on ikka natuke teistsugune asi. See on lihtsalt teos, mille nimi on «Tarkus» ja mille põhjaks on 2000 aasta tagused tekstid kuni selle sajandini välja. Hüppame üle sajandite, aga põhimõtteliselt on need tekstid, õigemini tarkused, millest räägitakse, olnud kogu aeg ühed ja samad. Aeg-ajalt ju keegi ütleb jälle välja seda, mida keegi kunagi on öelnud. Korratakse asju, mis on väga olulised. Head mõtted on igal ajastul aktuaalsed.

Miks neid pidevalt üle kordama peab?

Sellepärast, et inimesed unustavad ära. Lihtviisiliselt. Väga lihtsaid asju unustatakse ära. Kogu aeg tegeldakse väga keeruliste asjadega, aga nagu ma kogu aeg olen öelnud – elu ei ole sugugi nii lihtne, nagu ta on. Ta on hoopis lihtsam! Meid kõiki saadavad väga konkreetsed teetähised, ja need on usk, lootus ja armastus, millest kõige tähtsam on armastus.

Muusika, mille ma kirjutasin, pole tüüpilisele oratooriumile kohaselt väga läbi komponeeritud, sellel puudub keeruline struktuur, vaid on pigem meditatiivne.

Mõtisklus. Sisu poolest – kaks meest ehk Tõnis Mägi ja Jarek Kasar – «targad» mehed targutavad. (Küll see eesti keel on ikka hea keel: targad targutavad...) Ja siis tuleb üks väike laps, keda mängib minu tütar Maarja... ei, vabandust, Liidia Mägi (kõik tütred lähevad peas segi!), kes laulab ühe imelihtsa laulu. Et vaadake, kui ilus on taevas, joonistage seda, ja joonistage naeru ning teate, et maailm on ilus ja lõpmatu. Justkui kriipsutades maha kõik eelnevad «targutused», et tegelikult siin see iva ongi. Et peame kõik oma natuurilt olema loojad, sest loojaiks oleme ju loodud.

Minu arvamus on, et Looja on loonud meid oma loomuse järgi.

Jutt on tarkustest, mida saa õppida?

(Lõbusalt.) Ei tea. Õppima peab nii või teisiti. Või siis õpetama, suunama. Kui laps või täiskasvanud inimene päris täpselt ei tea, siis tihtipeale võib õppimise ja suunamise vahele võrdusmärgi panna. Ja nii mõnigi laps võib mõtlemiselt ja mõttelaadilt olla rohkem täiskasvanud kui täiskasvanu. Nii et siin võib tagurpidi efekt tekkida. Mõnigi hästi tähtis tegelane võib oma loomuselt olla halvas mõttes laps.

Samas – lapsemeelsus on iseenesest väga hea asi. Nii et tarkust võib-olla tõesti sajaprotsendiliselt õpetada ei saa, see kas on või ei ole, aga suunata saab küll, väidan ma. Mööda teed, mida elus käime, suunata – et näe, seal on üks huvitav maastik, mine vaata, kuidas sulle see tundub! Ja eks siis see isik paneb ise pildi kokku. On vaja anda märke.

Olete seda varem nimetanud ka sisemiseks kompassinõelaks.

Seda olen ma kunagi ammu öelnud, jah, ja minu arust on see päris hea. See sisemine kompassinõel. Et kuidas sa liigud. Muidugi, eks magnettormid – nii ülekantud kui otseses tähenduses – mõjutavad, aga tee peal püsimiseks on vaja aeg-ajalt märke vaadata. Kas või üle lugeda Uku Masingut, kes oleks just nüüd augustis võinud saja-aastaseks saada, aga paraku on ta seal üleval avarustes.

Meie tükis loeb tema, ilmselt Eesti kõigi aegade võimsaima mõtleja tekste Aarne Üksküla. Pealegi on Masing – originaal!

Olete sedagi tunnistanud, et võinuks ise rohkem õppida?

Jah, jah, jah... Oleks võinud õppida rohkem, olnuks vaid rohkem suunajaid... Aga see on jälle üks selline lugu, et... On nagu on. Kuuekümneaastane, nagu ma olen, ütlen selle kohta, et on nagu on. Iial ei teaks ju, mis siis oleks olnud, kui ma oleksin õppinud ja mis oleks siis teinud.

Üldse oleks võinud rohkem õppida. Eelkõige muidugi muusikat. Ja üldhariduslik pagas jäigi mul ju pooleli. Võib-olla olnuksid asjad, millega olen tegelnud, oluliselt profimad või nii.

Kust seda tarkust ikkagi otsida?

See tarkus on inimestes endis olemas. Sest see pole ju pelgalt raamatutarkus, see on elukogemus. Ja see on ka midagi salapärast, sest nii mõnigi inimene, kes pole üldse kunagi koolitust saanud, on oma hingetarkuselt ja elukogemustelt oluliselt targem kui mõni mitu kooli lõpetanud inimene. Jah, siiski on see veidi saladuslik asi... Et kust see tuleb. On see kinni inimese loomuses või geneetilises koodis, mis toob sulle «läbi äreva vere», nagu Kaplinski ütleb, tarkuse eelmistest põlvedest tagasi?

Kuidas teiega lood on?

No ma ju väidan, et ma erilist haridust pole saanud, et võiksin akadeemikutega ühe laua taga väidelda. Aga tõenäoliselt ongi see mu esivanemate veri, mis mind on aidanud. Ja muidugi mu enda elu, mis viinud kokku väga kihvtide inimestega. Kes on olnud mulle suunanäitajateks, ehkki võiksin ka neid õpetajateks nimetada. Näiteks kadunud Mikk Mikiveri.

Ta ennustas teile juba ammu suurt tulevikku.

Mingitel hetkedel kaob elus kindlus, ehitis hakkab kokku varisema. Teed oma asja sisetunde järgi, instinktiivselt, ja liikuda tunde järgi tundub meie materiaalses-pragmaatilises maailmas kuidagi haige.

Aga selle peale olen ma läinud. Ja ühel hetkel äkki tundub, et kuramus, äkki olen ma rappa pannud. Neid kindlustunde kaotusi on mul mitu korda olnud, aga Mikk ütles kord, et Tõnis, ära sa pabista midagi, sina kuulud vaat nihukeste meestega ühte. Luges üles terve rea.

Kellega?

No näiteks Harry Belafonte või Miles Davis konkreetselt. Et ära sina üldse pabista, sa kuulud samasse seltskonda, ainult et sa ei saa sellest ise aru. Tõenäoliselt oli see öeldud lihtsalt mulle jõu andmiseks.

Mul on elus igasuguseid aegu olnud. Ei ole ju nii, et kogu aeg on hästi. See on nagu loodus – täna on raju, homme paistab päike. Ja niimoodi seda elu tulebki võtta, mis seal pikalt-laialt seletada. Kokkuvõttes ei tea ju isegi, millal sul halvad või head ajad on – seda saab hinnata alles tagantjärele. Nagu öeldakse: ei ole halba ilma heata ja vastupidi. Ka halvad ajad on mind väga palju vorminud. Ka emotsionaal­selt kõige rängemad.

Teie praegust loomeperioodi võib nimetada ka maailmaparandamiseks?

Oh ei, ei, ei! Ma ei tea, see kõik on natuke liiga kõrgelennuline... Ma juba ammu ei usu mingisugusesse maailmaparandamisse. Usun lihtsalt sellesse, et inimene teeb oma asja ja kui keegi, kas või üks inimene, näiteks mu sõbrad või ükskõik kes, on pannud mind kui märki tähele, on hästi. Ma ei ole ju mingi prohvet ega geenius, et suudaksin endale rinnale taguda, et mina tean, mismoodi asjad käivad. Ei tea! Mina seda maailmaparandamist oma suuga küll välja ei ütle.

Aga kui ütleb keegi teine?

Inimesed ütlevad ju paljusid asju välja, ma ei saa nende suid lukku panna. Isegi siis, kui väljaöeldud asjad on interneti kommentaariumides. Kust loed aeg-ajalt enda kohta sihukesi asju, mis panevad õlgu kehitama. Ma ei saa aru, millest selline viha konkreetselt minu või mu sõprade vastu? Aga sellest ei tahagi rääkida.

Nooruses te igavikuliste teemade üle eriti ei mõtisklenud?

Ma ei istuks siin, kui ma poleks mõtisklenud. Ma lihtsalt ei rääkinud neist asjadest. Praegu loodan ma, et ennast enam-vähem selgelt väljendan, aga tollal poleks ma seda suutnud. Ma poleks leidnud sõnu. Paljusid asju võid ju ainult kujunditega edasi anda, ja neid kujundeid veel ei olnud. Nagu jaapanlaste haikud – tabavad nii täpselt pakku, et tajud lausa lõhna.

Ja sellega seonduvalt tuleb mulle meelde mu kolmeaastane tütrepoeg, kes istus jaanilaupäeval mu põlve peal ja vaatas puulehti. Ta nägi, et lehed hakkavad tuules kiiresti võbelema ning jäävad siis vakka. Ning ütles: «Papa, puulehed on tuule kokad.» See on kujund, et kui sellesse süüvida, siis on see vapustav. Ja see on tarkus, ma ütleks.

Miks on teie arvates vaja nendest asjadest rääkida?

Sest need ärritavad ju! Ärritavad inimesi. (Teeseldud lõbususega.) Jube lihtne on ju nii, et oleme aga rõõmsad ja mõnusad! Paneme pidu, pole häda midagi, kõik on tipp-topp, mis te siin soiute!

Aga tegelikult need asjad nii ei ole ja seepärast on vaja – ma laulan neist asjadest juba ammu – öelda, et stopp, jälgige mängu. Jälgige, mis toimub! Peaks ju märkide järgi, kas või instinktiivselt aru saama, et on jõutud mingi punktini, kust edasi toimuvad ressursside ümberjagamised. Kas või rahaliselt, minugi poolest. Jagatakse lihtsalt ümber. Võetakse ühelt ja antakse teisele.

Ja vaimses mõttes – see, mis viimased kakskümmend aastat on toimunud, on minu meelest väga suuresti allaminek. Ning nendest asjadest lihtsalt ei räägita, see pole kombeks, see on labane, lapsik, nõme. (Taas lõbustatult.) Sest kõik on tore! Libistame õlut püksi vahele, hüppame, kargame... Kõik on hästi!

On nagu on. Mõned hüüdjad on maailmas olemas. Isegi popmuusikas, nagu Bono, kes ütlevad, et lõpetage see pull ära. Ja võib-olla see tundubki paljudele napakas: «Laula parem oma laule, küll me tuleme ka su kontserdile, aga ära räägi asjadest, mida sa tegelikult ei tea...»

Mingi oluline laks on käimas. Ees ootamas on ka suur kultuuriline muutumine.

Millal allakäik lõpeb, kui kaua see kestab?

Seda ma sulle ei ütle. Kuigi mul on oma arvamus olemas, aga välja ma seda ei ütle. Lihtsalt sellepärast, et see võib liiga ränk olla.

Kogu maailm on imelikus seisus, mitte ainult Eesti. Vaata ükskõik kuhu – igal pool toimuvad imelikud asjad. Ja siin panen ma praegu punkti.

Kumb on näiteks hullem — kõlbeline allakäik või kliima soojenemine?

Kliima soojenemine pole nii hull. Me ei teagi ju täpselt, kas kliima soojeneb või läheb külmaks. Tegelikult olen lugenud mitmelt poolt, et soojenemine on täielik bluff.

Väidetavalt leiti äsja Läänemerest kaheksajalg.

Hea küll, jah, aga paljud teadlased väidavad vastupidist, et võib külmemaks muutuda.

See on jälle targutamine!

Igatahes mulle tundub, et moraalne allakäik on hullem probleem.

Millises järgus praegu oma eluga olete?

Arvan, et oma kuuekümne aasta kohta pole mul häda midagi. Mul on tööd, mis on väga oluline, ja õnneks sellist tööd, mida ma armastan. Et laevale ma laulma ei lähe, vähemalt loodetavasti. Ma ei tunne ennast praegu väga ätina. (Muigab.)

Ja isa ja vanaisa rollis olla on mõnus. Kohe-kohe peaks tütrel veel üks poeg tulema, lausa iga hetk. Peaksin talle kohe helistama, et kuidas lood on.

Vanaisa olla on vägev! Ja mis sa neid väikesi lapsi ikka õpetad, pigem suunad ju! Kuulan ju ikka seda raadiot, mida kuulan, vaatan filme, mida vaatan, kuulan muusikat, mida kuulan, suhtlen sõpradega, ja see kõik loob ka väikese lapse ümber oma ruumi. Võib tunduda veidi sektantlik, aga nii see on. Püüad ju ümbruskonna eest oma lähedasi kaitsta. Ja ainult nii kaitsedki, kui instinktiivselt tajud ära, et niimoodi peavad asjad olema.

Loodan, et mu järelkasvgi hakkab sellest põhimõttest juhinduma. Või ei hakka. See on juba nende otsustada.

Ühes «Tarkuse» laulus jääb kõlama mõte, et aega jääb üha vähemaks.

Nende jaoks, kel aina tuli takus. Neil, kes midagi teevad, ongi aega vähe, aga see on nagu hoiatus, et – nagu ütleb Fred Jüssi – vaja on ka molutada. Visata end võrkkiike ja mitte midagi teha. Telefon välja lülitada ja lihtsalt olla. Ja siis on aega küll.

Aga samas – aega pole ju. Aega pole olemas!

CV

Tõnis Mägi

• Sündinud 18. novembril 1948 Tallinnas

• Pärast keskkooli lõpetamist töötas tehases Punane RET

• Löönud kaasa ansamblites Juuniorid, Rütmikud, Baltika, Laine, Muusik Seif, 777, Ultima Thule, tegutsenud solisti, helilooja ja näitlejana

• Autasustatud neljanda klassi Valgetähe teenetemärgiga

• Neljandat korda abielus, praegune abikaasa Kärt Johanson on näitleja

• Neli tütart – Liis-Katrin, Maarja, Liidia ja Mirt

Arvamus

Jaak Ahelik
sõber

Tõnis teab alati täpselt, mida tahab, ning teeb, mida tahab. Tänasel päeval teda ümber veenda midagi muud tegema on mõttetu tegevus.

Ta on ka äärmiselt emotsionaalne inimene. Kui ta juba kord «ei» on öelnud, on seda raske muuta. Kui Tõnisele helistada, saab juba tema hääletoonist täpselt aru, kas mõnel teemal on praegu õige aeg rääkida või mitte. Alati on vaja leida õige hetk ja õige põhjus.

Tunnen teda aastast 1977 ning loomulikult on Mäkski muutunud. Ka tema on läbi elanud nn Tanel Padari sündroomi ning Mäks ise on kunagi selle kohta öelnud, et tegelikult tegime meie omal ajal täpselt samu asju, isegi hullemaid, aga sellest ei kirjutatud. Tõnis oli omal ajal ikka päris kõva vembumees.