Suvekomöödia par excellence, ainult aiast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roman Baskini lavastusi on tänavu suvel üsna mitmes paigas ja mõisahoones. Briti näitekirjaniku Alan Ayckbourni nimigi teksti autorina kordub neis.
Kuigi žanrilt on enamik suvekomöödiaiks tituleeritud, siis näiteks Marko Matvere särava mängu ja muheda-intelligentse tekstiga «Augustikuu teemaja» puhul kõlab see pigem solvavana, ent «Aiapeole» sobib nagu külalapsed meiupuu alla tantsima.
Järjekordse etenduspaigana on avastatud Ohtu mõisa kaunis metsistunud aed ja pisut räsitud peahoone.
Ülemeelik ülemängimine
«Aiapidu» meelitab vaatajaid kahele eri vaatenurgaga sündmusele, kuid mõlema tabamiseks tuleb osta pilet kaheks õhtuks. Majas oli publik üsna tihedalt mahutatud rõskesse ruumi, aias oli kaunil augustiõhtul igati parem istuda.
Olles end aianurgas sisse seadnud, kostis publiku torssis hääli, et küllap peamine tegevus käib ikka majas sees. Esimene vaatus lükkas selle kahtluse ümber. Stseenid vaheldusid kiirelt, näitlejad jooksid maja ja aia vahet ning sündmuste kulg oli loogiliselt jälgitav, teise vaatuse ajal tekkis aga tunne, et tõuseks püsti ja jalutaks majja.
Stseenid venisid, aeg venis ja toimuv oli üsna etteaimatav. Meeleolu päästsid nunnudes kostüümides lapsukesed, ent pärast kolmandat ringi ümber puude muutusid nemadki tüütuks. Seega, ilmselt on siiski püütud inimestes tekitada soovi kaks korda sammud Ohtu mõisasse seada.
Näitlejate seltskond on kirju, kuid tegelaskujud võrdlemisi üheülbalised, kohati ülemängitud ja stereotüüpidesse surutud. Näeme reetlikke abielunaisi, eluvendi, seksikaid koristajaid, alandlikke naisi, torisevaid majapidajannasid, muhverdistest (lemmikväljend etendusest) abikaasasid jne.
Kogu virvarri keskel oleks siiski tahtnud, et Mihkel Smeljanski aednikuna oleks võinud mõne lausejupigi öelda või Pirjo Levandi korrakski elavneda, kuigi tema oli ehk kõige täpsemini tabanud oma tüüpi ja mängis selle auga välja.
Kõige usutavama ja toredama rolli tegid lavakad Marta Laan ja Hendrik Toompere juunior – kergelt hullumeelse suhterägastiku keskel mõjusid just nemad õige noorusliku hoo, naiivsuse ning ärksusega. Päris kahju, et Laan peamiselt majas oli.
Teist vaatust kirgastas sädeleva ja kelmikalt kurameeriva näitlejapaari Roman Baskini ja Ülle Kaljuste duett, kuid see üksi ei suutnud tervet vaatust sisustada. Näitlejate mängu osas on näiteks «Täiskuu 2» hoopis teise taseme suvekomöödia.
Aed iseeneses
Aeda sobitus lavastus küll päris valatult, näitlejad ronisid puudel, sahistasid põõsastes ja rebisid lehti – tekkis tunne, et umbes seitsmendaks etenduseks on vibalik vaher pooleks muljutud ja põõsastik kadunud.
Samas oli kostüümides veider ebaühtlus, nii ei mõistnudki, mis ajastut, meeleolu või ajahetke oli soovitud nendega edasi anda. Ka jäi tulemata oodatud aiapidu ise.
Kavalehelt sai lisaks Ayckbourni elukäigule lugeda Eesti lahutuste statistikat, aforisme armastusest ja poliitikast ning infot Suurbritannia parlamendisüsteemi kohta.
Tõesti ei tea, miks. Võib-olla räägiti majas tõemeeli poliitikast ja elust, aias käis küll ainult seebiooper.
Naerda lustimise üle sai, peab aga tõdema, et mingit sügavamat mõtet pole sellest teatriõhtust küll mõtet otsida, vähemalt aiaaugu tasandilt.
«Aiapidu» etendub Ohtu mõisas
29. augustini
Suveteater
Alan Ayckbourn «Aiapidu»
Lavastaja Roman Baskin. Kunstnik Ann Lumiste
MTÜ Kell 10 esietendus 6. augustil Ohtu mõisas