Mehed näitasid Karepal oma vanu riistu

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Paavle näitas sõnajõudu.
Jaan Paavle näitas sõnajõudu. Foto: Jaan Klõšeiko

Richard Sagritsa muuseumis Karepal toimus 15. augustil kunstihäppening «Vana riist». Kunstnikud otsisid vastust küsimusele, mis on vana riist, pakkudes välja meestepäraseid ja väga isiklikke tõlgendusvõimalusi.


Üritusel osalesid Leonhard Lapin, Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Üllar Saaremäe, Ilja Sundelevitš, Hannes Varblane, Valeri Vinogradov.


Päev oli igatahes teatraalne, arvestades Rakvere teatri kirevat seltskonda eesotsas Üllar Saaremäega, kelle põlema pandud «Vägev riist» ehk põlev puurist kunstiüritusse olulise panuse andis.



Võrreldes eelnevate ekstravagantsete kunstiprojektidega, nagu näiteks «Kananahk» ja «Seanahk» Haapsalus, oli «Vägev riist» palju tekstikesksem ja luulelisem, määravaks jäi ikkagi sõna. Sõnas on jõud, sest alguses oli ju sõna. Hannes Varblane ja Jaan Paavle andsid selleks oma «kõva» sõna. Neid tasub igatahes meeles pidada.



Luule ei tule kunagi tuulest ja Lydia Koidula on alati varnast võtta, sekka ka armastust ning alkoholipoliitikat.



Sümboolselt austas kunstiüritust oma kohalviibimisega ka Virumaa Muuseumide juhtivisik Ants Leemets. Olgu need siis puuetega inimesed või kunstnikud, aga kohal peab ju ikka olema. Projekt väärinuks igatahes palju rohkem publikut.



«Nädal peale Jaanipäeva lõi mu naine mulle käärid persse. Sinu kätesse usaldan ma oma perse.» Nii kirjutas Jüri Ojaver ühele oma hauakividest. Neid oli tal Karepal palju. Terve väljapanek.



Samas näiteks Leonhard Lapin kandis oma «vägeva riista» välja gurmaanluse näol, pakkudes kodukootud retsepti alusel välja lauatäie võileibu. Eks igaühel on oma «vägev riist», mille üle uhke olla.



Tundub, et teoreetilises plaanis on meie kunstnikke mõjutanud ka kaks enam kui saja-aastase vahega kirjutatud teost – Molière’i «Tartuffe» ja Jakob Michael Lenzi «Koduõpetaja» – mis käsitlevad mõlemad seksuaalsuse ja perekonna suhteid. «Tartuffe’is» vaimse suunamise ja «Koduõpetajas» kasvatamise kujul.



Tuletagem meelde, et sõna «ülestunnistus» tähendas meie kultuuris algselt staatust, identiteeti ja väärtust, mida keegi teine inimesele omistas, nüüd aga viidatakse nii eelkõige omaenda tegude.



Kahtlemata oli ka «Vägev riist» iga kunstniku puhas ja aus enesemääratlus ning ülestunnistus iseenese ees.



KUNSTISÜNDMUS

«Vana riist»


15. augustil Richard Sagritsa muuseumis Karepal

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles