Mihkel Mutt: põrgupõhja Jürka iseseisvuspäevast

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Veerandsaja aasta tagust aega mäletatakse erinevalt. Kolumnist Mihkel Mutt arutleb, miks 20. augustit nii leigelt tähistatakse, ja leiab, et iseseisvuse taastamise välja­kuulutamisel on raske võistelda MRP, Balti keti või Hirvepargiga.

Äsja imestati, miks tähistatakse 20. augustit suhteliselt leigelt. Põhjusi on mitmeid. Esiteks pole see päev kinnistunud inimeste teadvuses sellena, mis see ametlikult on. Eesti iseseisvuse taastamine on kollektiivses mälus pikk ja mitmekülgne protsess. 20. augustil ei antud rahvale signaali, et midagi alustada. Kõik juba käis, vabanemispüüust oli haaratud peaaegu kogu ühiskond ja pärisalgatus oli tulnud ikkagi mujalt kui võimutipust.

Seega polnud ajalooline istung Toompeal märguanne vabanemiseks, seal ei visandatud eesmärke ega antud suuniseid nende saavutamiseks. Seepärast on raske seada seda ühele pulgale mitmete teiste rahvaste pidupäevaga, mis neil märgib võiduka ülestõusu või vabadusvõitluse algust. Ülemnõukogu tegevus kui otsustava vormistamise akt oli ääretult tähtis rahvusvaheliselt, oma inimeste silmis mattus see muude asjade vahele või alla.

Sellest tuleneb teine põhjus: samal ajal on palju muud tähistamisväärset. Balti kett kui rohujuure tasandile ulatunud suurejooneline ja vaatemänguline meeleavaldus on jätnud kestva jälje rahva teadvusse. Ja siis muidugi Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäev.

Välismaalased on vahel imestanud, miks eestlased tähistavad nii silmatorkavalt oma ajaloo musti päevi (küüditamised, märtsipommitamine). Aga pakt võtab rusikasse kokku kogu Eesti ajaloo, meie geopoliitilise traagika, annab sellele enneolematu kõlakasti ja on oma lihtsuses ja mütoloogilisuses väga arusaadav.

Liiati seostuvad sellega veel Balti apell ja Hirvepark, mõlemad igati tähistamisväärsed. Toompea saalis toimunud iseseisvuse taastamise väljakuulutamisel on raske emotsionaalsel tasandil kahe eelnenuga võistelda. Kui see oleks välja kuulutatud ning ka «kett» oleks ajastatud 23. augustile, vast siis oleks meil üks väga tähtis päev.

Kolmandaks on siin psühholoogilised põhjused, mis jälitavad meid vähemalt niikaua, kuni on maa peal keskmine ja vanem põlvkond. Eestit ahistas niihästi kolonialism kui ka totalitarism. Viimases osalesid aktiivselt oma rahvuskaaslased. Ülemnõukogu seostub EKPga, sest enamik saadikuist kuulus sinna.

Võiks arutleda küüniliselt. Ülemnõukogul ei olnud enam midagi kaotada. Kui Vene väed oleksid sisse tulnud ja alanud karistusoperatsioonid, siis oleks ka need parteilased jalgupidi telefoniposti otsa poodud – juba IME ja kõige muu eest, mis Moskva silmis oli hirmus ketserlus. Aga võita oli palju.

Ajalooteadlikumad inimesed võisid ette näha, et neil oleks uues ühiskonnas parem stardipositsioon kui enamikul. Sest kusagil pole koloniaal­ikkest vabanemise järel toimunud täielikku paradigmavahetust. Esimestest saavad viimased üksnes taevariigis, kui sedagi. Ja nagu näeme, risk õigustas end. Vaevalt oskab keegi nimetada mõnda pöörde järel vaeseks jäänud komparteilast. Oma poiste seltskonna vahel nähtamatu niidistik on nad ikka otsa peale aidanud.

Johtuvalt sellest on osa inimesi «taastajate» suhtes skeptilised. Mitte et noid peetaks suisa konjunkturistideks, aga ikkagi. Ammune unistus, et mõisad põlevad ja saksad surevad, ei täitunud. Mets ja maa läks riigile või Kaval-Antsudele. Tõsi, Kaval-Antsuks hakata muutus lihtsamaks kui varem, sellest sai koguni rahvuslikult sanktsioneeritud ettevõtmine.

Jõukate inimeste leer täienes tunduvalt. Aga see toimus üldise rikkuse suurenemise kaudu, nõukaaja rikkurid jäid alles. Ent inimesed ei taha üksnes jõukust või õigust, vaid tingimata ka kättemaksu.

Siit jõuame tähtsaima juurde, milleks on pärandiküsimus. Kellele kulub suurem osa ja au Eesti vabanemisel? See on kogu aeg õhus, avaldudes kooliõpikute, ajaloofilmide jne tegemisel ning mõistagi ka tähtpäevade kehtestamisel. Kelle versioonid lähevad käiku ja kelle tähtpäev trumpab kelle oma?

Praegu tundukse olevat tööjaotus. Vabadussõjast on käibel eelkõige nn rahvuslik diskursus, seevastu taasiseseisvumisest rohkem Rahvarinde oma. Rahvarinde enda maine ja õigusjärgsuse on aga monopoliseerinud üks või paar erakonda. Ja et see paljudele inimestele vastukarva on, pole mingi saladus.

Veerandsaja aasta tagust aega mäletatakse erinevalt. See ilmneb näiteks mälestustes. Viimaste puhul on mind eriti kütkestanud, mismoodi erinevad ringkonnad ja grupid on toona tunnetanud, et rindejoon kulgeb nende läheduses, et just nemad osalevad kõige vahetumalt «pimeduse ja valguse konfliktis».

Näiteks Loomingus ilmunud Rein Ruutsoo päevikukatked pakuvad sissevaadet edumeelsemate ühiskonnateadlaste, rahvusmeelsete kommunistide ja mõne kunstiharitlaste ringkonna enesepilti. Seejuures võib tajuda subjektiivselt täiesti ausat tunnet, et nemad osalesid «asjas» kõige vahetumalt ja et neis ringkondades toimunul oli sündmuste käigule määrav mõju.

Aga kui näiteks lugeda samast ajakirjast Vladimir Beekmani mälestusi, siis näeme, kuidas rindejoon läks korrus kõrgemalt, partei keskkomitees ja sellega külgnevates koridorides. Ka nemad võitlesid päris kindlasti kõige tähtsamas lõigus.

Samas inimene, kes ei puutunud nende ringkondadega kokku, ei tarvitsenud üldse tajuda, et seal toimuvad mingid käärimised ja heitlused. Ja pärisdissidendid nägid kõike hoopis omamoodi, nii nagu ka näiteks enamik kunstiharitlastest.

Ei oska ennustada, mis saab taasiseseisvumispäevast, kui viimane «augustiklubi» liige on lahkunud.

Põrgupõhja Jürka ei hakka kunagi mõistma 20. augusti ilu ja mõtet. Ta pigem pelgab, et Ants on salapäraselt surnuist tõusnud ja Jürka mässu enda nimele kirjutamas. Aga suur osa eesti rahvast on põrgupõhjalased, sarvemuksudki peas.