Ekspert: Eesti koolide probleem on autoritaarne juhtimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli koolikorralduse lektor Jüri Ginter saatis haridusministeeriumile ja riigikogu kultuurikomisjonile kirja, milles soovitab uut seadust välja töötades lahendada mitmed praeguses Eesti koolikorralduses olevad probleemid, pakkudes välja paindlikke lahendusi.
Eksperdi peamiseks soovituseks on mitte enam kirjutada koolidele ette kindlaid reegleid, vaid kehtestada üldnorm või näidis, mida võib järgida ning millele saab lisada koolile omaseid lahendusi.
Ginter viitab, et paraku on Eestis võrdsemast võrdsemad, kes reeglitele on vilistanud. Tema arvates ei peaks tunni pikkus olema alati 45 minutit ja kursuses olema alati 35 tundi. Kool võiks arvestada soovi korral ka koduse töö osakaalu, numbrilise hindamise asemel või kõrval anda õpilasele sisulise selgituse sellest, mida ta oskab ja mida ta peab juurde õppima, võimaldada individuaalse õppekava alusel õppida neil, kes tulevad teise riigi koolist või kelle emakeel või esimene võõrkeel on erinev jne.
Kohustusliku kooliea asemel kohustuslik haridustase
«Kaaluda tuleks seda, kas on otstarbekas kehtestada koolikohustus teatud kindla vanuseni (ja selle täitmine üksnes nn tavakoolis) või on oluline ikkagi see, et kõik inimesed omandaksid vajaliku haridustaseme ning selleks on loodud erinevad võimalused (näiteks õppimine senise nimetusega täiskasvanute gümnaasiumis, õppimine kursuste kaupa jne),» soovitas Ginter.
Probleemidena toob Ginter välja, et Eesti koolides on ebatavaliselt autoritaarne juhtimine: «Küsimus ei ole mitte koolidirektorites, vaid õiguslikus regulatsioonis. Nii laiu volitusi, nagu Eesti koolide direktoritel, pole mujal arenenud riikides,» kirjutab ta.
«Direktor sõlmib ja lõpetab töölepingud õpetajatega, kinnitab õppekava jms. Samas ollakse Eestis sellise olukorraga harjunud st leitakse, et see on normaalne, et kool on «direktori nägu» ning piisab vaid sellest, kui leitakse õiged direktorid st valgustatud monarhid.» Ginteri hinnangul võiks mitmed ülesanded anda direktori asemel mõnele teisele institutsioonile - kolleegium, hoolekogu või muu.
Kooli side kogukonnaga
Samuti toob Ginter probleemina välja, et Eestis on kooli ja kogukonna seos väga nõrk. «Mujal maailmas seos kogukonnaga pigem tugevneb, ühelt poolt on see seotud üldise osaluse laienemisega, teiselt poolt on aga teadvustatud, et vaid kooli ja kogukonna koostöös on võimalik toime tulla uute väljakutsetega, nagu kuritegevus, narkomaania jt.»
Tema hinnangul on riik vaadanud praegu niisama pealt seda, kuidas mitmed koolid lähevad mööda nõudest määratleda kooli teeninduspiirkond ning katseid korraldatakse juba esimesse klassi vastuvõtmisel, mida ükski seadus ette ei näe.
«Samas ei peaks ilma teeninduspiirkonnata koole ära keelama, kuid neid ei saa rahastada samadel alustel teeninduspiirkonnaga koolidega, kuna nad saavad valida, keda õpetada ning nad ei pea hoidma kohti reservis juhuks, kui piirkonda asuvad elama uued õpilased,» soovitas Ginter seadusloojatele.