Oleme vabakasvatusega enesele jalga tulistanud
Vello Vikerkaar: lapsekindel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma olin väike, tahtsin kangesti endale pisikest armsat ahvikest. Ema aga keeldus – mitte sellepärast, et see oleks arvatavasti olnud ebaseaduslik või et meil oli juba kolm koera ja kaks kassi, vaid sellepärast, et «ahvid ronivad mööda kardinaid» ja «ma ei kavatsegi lasta neil oma maja hävitada».
Toona ma seda päriselt ei mõistnud, aga ema tegi enamiku kodutöid ise ning oli korralik koduperenaine ja majaomanik, mistõttu ma jäin lõpuks temaga nõusse ega hakanud omal käel pärdikut hankima. Õieti ma ei teadnudki, kust seda võiks saada.
Aga eelmisel nädalal tuli Ameerika sõber Patricia koos oma kahe lapsega mulle külla ja enne kui ma arugi sain, oli vanem neist jõudnud pastakaga täiendada Liina lemmikut Paul Alliku maali. Teine laps, kes oli veidi noorem ja sestap ka kergem, oli sõna otseses mõttes mööda kardinaid üles roninud ja jõudnud poole seina peale. Ma märkasin teda hetkel, mil kardinapuu järele andis ja ta röökides meetri jagu allapoole lendas. Momendil, mil ta põrandat tabas, tuli mulle meelde lapsepõlve pärdikusoov ning ma tundsin sama, mida oli tundnud minu ema.
«Oh, jumaluke,» ütles Patricia, haarates kriiskava lapse sülle ja surudes teda rinna vastu. «Sa peaksid oma maja ikka lapsekindlaks muutma.»
Miks küll, tahtsin pärida, aga jätsin selle tegemata, sest mu mõtteid haaras hoopis küsimus, kas mu majas leidub üldse midagi, mida tema väikesed pärdikud ei suudaks hävitada. Mulle ei tulnud midagi pähe. Lapsekindlaks muutmine tähendaks sõna otseses mõttes maja tühjendamist, kõigi kardinate, maalide ja raamatute äraviimist, hambaharjade peitmist ja muud sellist. Proovisin ette kujutada, milline on Patricia maja. Võib-olla on seal lihtsalt vooderdatud seinad. Võib-olla on täiskasvanud alla andnud ja ise välja kolinud.
Kardinate hävimist nähes tekkis Liinal tungiv soov haarata seinalt mu jahipüss ja kütta Patricia laste tagumikku üks korralik soolalaeng. Ta oli vapustatud mõttest, et me peaksime muutma oma maja lapsekindlaks – just nagu polekski Patricial mingit kohustust oma lapsi taltsutada. «Nii see juba lastega kord on,» võis välja lugeda Patricia tüdinud näoilmest. Liina nägu seevastu meenutas lennukireisija oma, kelle sõiduriist plartsatab tuhandekilomeetrise kiirusega ookeani.
Mul on vähemalt jäänud mulje, et paljud tänapäeva lapsevanemad ei karista lapsi enam füüsiliselt. See on vahest isegi hea, ehkki minu vanemad ei jätnud suuremate «kuritegude» puhul kindlasti korralikku vitsa välja võtmata. Tänased Ameerika lapsevanemad karistavad lapsi enamasti nurka panemisega, kus nende võsuke peab seisma, kuni ta rahuneb. Aga miks ei võiks lapsed kogu aeg rahulikud olla? Või vähemalt siis, kui nad minu majas viibivad?
Mõistuse piirides lubas mu ema meil Vikerkaare kodus ringi joosta küll, aga üheski teises majas ei olnud see meile mingil juhul lubatud. Kui meie majja tuli täiskasvanud külalisi, pidime mina ja mu vend Villu täitma mitmeid lihtsaid käitumisreegleid: vestlust ei tohi segada, tuleb vastavalt olukorrale lausuda «jah, härra», «ei, härra» või «jah, proua» või «ei, proua», mõistlikud ja taipu näitavad küsimused on lubatud, isegi soositud, aga lapsenalju ei tohi mingil juhul teha.
Mina ja Villu sõime koos täiskasvanutega ühes lauas, kasutasime nuge ja kahvleid, hoidsime küünarnukid kenasti seal, kus vaja, ning närisime toitu hoolikalt, kinnisui, matsutamata. Mitte kunagi, tõesti mitte kunagi ei roninud me mööda kardinaid. Kodu hävitamine ei tulnud meile isegi pähe.
Ma tahaksin kangesti arvata, et Patricia kujutab üksikjuhtumit, aga nii ei tundu see olevat.
Mõni aeg tagasi laenasin sõbrale J. D. Salingeri enda autogrammiga teose «Raise High the Roof Beam» (eraklik kirjanik külastas kord Tallinna, viibis ka meie majas, kus ma palusingi tal raamatusse midagi kirjutada). See oli mul ainus eksemplar ja sõber tahtis seda kangesti lugeda. Tegemist oli esmatrükiga, nii et ma oletan, et koos tõigaga, et raamatusse on sisse kirjutanud autor ise, saaks selle eest eBays korraliku summa, kuigi ma pole kunagi mõelnud rahale, kui asi puudutab raamatuid.
Õigemini ei olnud seni, kuni mu sõber kirjutas mulle ja küsis: «Kas soovid seda ikka heas korras tagasi?» Ma küsisin vastu, kas ta kavatseb selle peal vibulaskmist harjutada. «Ei, aga seda on raske mu põnnist eemal hoida.» Kuidas siis nii, mõtlesin. Kui pikk see põnn ometi on? Nii pikk, et autori autogrammiga esmatrükki ei ole võimalik kuidagi tema käeulatusest ära panna? Eriti veel laenatud, autori autogrammiga esmatrükki?
Jah, kurtsin Liinale, maailm on tõesti täiega hulluks läinud. Moodsa vabakasvatusega oleme endale ise jalga tulistanud ning talupojad muudkui mässavad. Neid saab maha suruda ainult ühel viisil – nii et veri voolab tänavail. Liina oli minuga nõus, kuigi ta lisas, et lapsi päris giljotiini alla ta ei saadaks.
«Ah, küll sa mõtleksid teisiti, kui sul oleks endal lapsed,» öeldakse mulle. Ei, ei mõtleks. Ma võin lausa pea anda, et minu laps ei hakkaks kunagi nagu makaak mööda teie kardinaid ringi panema. Ta ei hakkaks omalt poolt täiendama seinal rippuvaid maale. Ta ei nokiks ninast kolle ja ei torkaks neid teie salatikaussi. Ja kui ta peaks tõepoolest mingi hullumeelsuse ajel vedama üle teie säravvalge vaiba mõne verise hirvekorjuse, siis ma tuleks ise seda puhtaks küürima pärast seda, kui olen lapse korraks välja viinud ja talle vägisi meelemõistuse tagasi pähe pannud.
Meie lapsed käituksid kenasti, sest just nii tuleb käituda. Ja me ei arva, et viisakas käitumine oleks midagi, mida inimeselt ei saa nõuda, olgu ta nii vana või noor kui tahes.
Kui me olime ära koristanud mahavarisenud kardinad ja potitaimed, mis langesid põrandale koos jõmpsikaga, võttis Liina Patricia lapsel tõsiselt käest. Ta ütles, et äpardusi ikka juhtub ja et ta ei ole pahane. «Kas tahad, ma loen sulle ühe jutu?» küsis Liina. «Jaa-jaa,» rõõmustas väikemees. «Jutu!»
Liina sirutas käe üle tema pea ja võttis riiulist raamatu. Ta avas selle ja luges ette Jonathan Swifti esimese lause: «Tagasihoidlik ettepanek, et Iirimaa kehvikute lapsed ei koormaks vanemaid ega isamaad…» Väikemees jäi teda väga pühendunult ja tõsiselt kuulama.
Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt sitt jutt» (2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. Vello Vikerkaare vesteid saab lugeda Postimehest kaks korda kuus laupäeviti.