Tavaliselt teatakse 1. septembrit kahe asja järgi: siis algab kooliaasta ja siis algas Teine maailmasõda. Käesoleval aastal möödub Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest 70 aastat ja raudse eesriide langemisest 20 aastat.
Tomasz Chłoń: et kõlaks koolikell, mitte pommivilin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende ja teiste aastapäevade mälestamiseks tegid 140 Saksa vaimuinimest avalduse, milles meenutasid Euroopa lõhestatusele viinud asjaolusid. Nad nentisid, et Saksamaa ja Nõukogude Liidu agressioon Poola vastu 1939. aasta septembris oli hävitava sõja ja Ida-Euroopa kommunistliku orjastamise eelmäng.
Poola ja Saksa piiskopid, toetudes 1965. aasta ühiskirjale «Me andestame ja palume andestust», tegid samuti avalduse, milles kutsusid üles loobuma ajaloo kasutamisest propagandarelvana. Need avaldused on olulised teetähised, mis viivad poolakate ja sakslaste suhetes samasugusele leppimisele, nagu see on toimunud sakslaste ja prantslaste vahel.
Süü omaksvõtmine on otsekui katarsis. Ma ei soovi mingil juhul tõmmata paralleele ja teha võrdlusi – holokaust on natsliku Saksamaa südametunnistusel. Kuid pogromme ei pannud toime ainult sakslased. Poola president käis Kirde-Poolas Jedwabnes vabandamas juutide mõrvamise eest, mille pani toime rühm natside õhutusel tegutsenud poolakaid.
Andestuse palumine ei vähenda mingil moel miljonite Poola sõjameeste ja tsiviilisikute ohvrit, kes andsid oma elu natsliku Saksamaa purustamise nimel, ja nende ohvrit, kes püüdsid juute päästa.
Poola ja Ukraina juhid langetasid pea Poola–Ukraina võitluse ohvrite haudadel, seda võitlust võime praegu käsitleda vennatapusõjana, julma ja mõttetu konfliktina. Just niisugused žestid ja pidev dialoog aitab demütologiseerida pseudopatriotismi.
Vääradele müütidele kerkib väär tulevik. Me oleme kadunud põlvkondadele tänu võlgu ja meil on nende ees kohustus rääkida ajaloost ausalt. Meil on ka kohustus tagada tulevastele põlvedele, et poisid ja tüdrukud kuuleksid igal 1. septembril ja 9. märtsil ainult koolikella, mitte langevate pommide vilinat, ning et nad võiksid 22. juunil alati kiirustada koolivaheajale, mitte varjendisse.
Käes on aeg anda au neilegi, kes on võidelnud senini kestvates sõdades ja missioonidel, eriti Afganistanis. Mälestus mineviku konfliktidest peaks tegema avalikule arvamusele palju selgemaks, miks NATO riigid, sealhulgas Eesti ja Poola, võitlevad Kesk-Aasias.
Eksivad need, kes kõnelevad üleilmastumise kärbumisest. Afganistani lapse saatus on meie ülemaailmne kohustus. Kabuli küsimus on täna sama tähtis, nagu oli 1939. aastal Gdański küsimus.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.