100 000 hääle mees Indrek Tarand
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel sügisel alustab uut elu endine saatejuht ja muuseumidirektor Indrek Tarand (45). Ta paneb selga heast villasest ülikonna, seob ette erksavärvilise lipsu ja siseneb Brüsseli hästi lõhnavatesse koridoridesse. Ta läheb tegema tegusid armastusest Eesti vastu.
Sa said valimistel pretsedenditu hulga hääli — 102 509. Seda pole Eestis enne sind keegi saavutanud ega saavuta ka lähiajal. Millisena sa ise kirjeldad seda 100 000 hääle meest?
Et parajalt paks ja parimais aastais? Puudub kindlus, et mu enesekirjeldus on täpselt see, nagu teistelegi tundun. Aga poolthääli oli tõesti palju ja seda üksikmehe tempu on paljud Brüsseliski kuulnud ning tähele pannud. Samas ei arva ma, et see 102 000 on nüüd igaveseks. Kõik rekordid purustatakse kunagi.
Kõige toredam on suure häältehulga juures asjaolu, et tunnen varsti juba peaaegu pooli oma valijaid – alatasa astub mõni seni veel tundmatu inimene tänaval, kohvikus, bensiinijaamas või poes juurde, tutvustab end sõnadega «Olen teie valija» ning soovib jõudu ja edu. Vabadussõja võidusamba avamisel sattusin lausa oma valijate piiramisrõngasse! (Naerab.) Häid soove olen tõesti palju saanud ja palju uusi toredaid tuttavaid ka.
Eestis on tulemas uued valimised, keda pead neil oma «100 000 mehe» mantlipärijaks?
Ei saa võrrelda võrreldamatut, sest tegu pole ju üle-eestilise ringkonnaga. Palupera vallas on võimalik koguda mõnisada häält, Tallinnas Lasnamäel tunduvalt rohkem. Kui mina kehastasin ehk gustavsuitsulikku igatsust eurooplaseks saamise järele, siis kohalikel valimistel on tarvis hoopis teisi asju kehastada ja ka teha. Loodetavasti siiski euroopalikus stiilis.
Kas sinu jaoks on Eestis majanduskriis?
Kui majandus- ja ühiskonnateadlased ütlevad, et on kriis, siis kuidas saaksin mina sellest väljaspool seista? On ikka, aga see mõjutab inimesi erinevalt. Kriis on ju makromajanduslik nähtus, inimene selles on mikromajandus.
Mulle tundub, et majanduskriis on paljuski meedia loodud kujutluspilt — elu läheb ju ikka endise hooga edasi.
Meedia võimendab, kuid ise kriisi tekitada ei suuda. Toimib lihtsalt majanduse tsüklilisus. Tõsine hädaoht on see, et suur hulk inimesi arvab, et kriisist väljumiseks on tarvis lihtsalt kuskilt raha saada ja jälle hullupööra kulutama asuda.
Kriis on tegelikult ka see, et vaid üksikutel meie poliitikutel on uudseid mõtteid ja ideid. Need on Eesti tõelised ohud.
Ise põgenesid ka Brüsselisse masu eest. Sul läheb seal ju hästi.
Siin meenub inside joke: Masu oli juba enne mind Brüsselis... – Euroopa Komisjoni liikme Olli Rehni juures ametis olev Matti Maasikas on sõpradele tuntud hüüdnime Masu all. Jah, raskel ajal on hea olla tööga kindlustatud, seda ma ei salga. Samas on minu prioriteet oma töid hästi teha.
Räägi siis otse, kui palju sa teenid, koduigatsustasu ja kõik muud hüved...
Minu palk on 7600 eurot kuus, kui maksud maha arvata, siis tuleb umbes 98 000 krooni kuus. See on täpselt 38 protsenti Euroopa kohtuniku tasust. Aga koduigatsustasu ja pereliikmete soodustusi europarlamendi liikmetele ei kohaldata, need asjad käivad kaasas Euroopa Komisjoni töötajate – näiteks Siim Kallase palgaga.
Boonuste süsteemi pole veel tundma õppinud, kui saan selgeks, võin ka sellest avameelselt rääkida. Veel makstakse iga kohaloldud tööpäeva eest päevaraha, mille suurus on 300 eurot (ligi 5000 krooni). Õigluse huvides peab aga märkima, et erinevalt näiteks diplomaatidest ja paljudest teistest töötegijatest kannavad europarlamendi liikmed oma elamiskulud nii kodus, Brüsselis kui ka Strasbourgis ikka oma rahakotist.
Tegelikult annavad ju valimised mingile seltskonnale võimaluse hästi elada ja ennast väga hästi tunda...
Nojah, eks võimuga kaasne ka privileege, seda küll. Kuid ideaalis peaks demokraatia karistama neid, kes lubadusi ei täida või muul viisil eksivad. Mina ei ole kandideerinud nektari ega ambroosia pärast.
Mulle lihtsalt meeldib Euroopa ja see, et Eesti on Euroopa Liidus. Ja ma armastan mõningaid protsesse lähedalt jälgida, neis osaleda. Ma ei oska kõike rahas mõõta: kui ma näiteks küsiksin sinult, palju sa tahad raha selle eest, et sa ei näe oma lapsi tervelt neljal päeval nädalas, arvan, et peaksid mind pahatahtlikuks.
Viimastel valimistel arvutas Postimees välja, palju maksab üks valija hääl. Keskerakonnal oli see 92 krooni, reformil 84 krooni. Sina said neli häält ühe krooni eest. Kuidas sa nii vähesega hakkama said?
Hea kampaania teeb ennast ise. Tuline kahju on näha, kuidas erakonnad juba jälle raha raiskavad. Kusjuures neil endil pole veel eelmiste valimiste arved makstud! (Läheb korraks põlema.)
Mu meelest peaks olema selline seadus, et võlgades erakonnad ei tohi valimistel osaleda, nii nagu maksuvõlgades ettevõtted ei tohi näiteks osaleda riigihangetel. Vaat siis oleksime lahedas olukorras – ainult rohelised saaksidki koos kodanikeühendustega valimistel osaleda. See oleks vägagi distsiplineeriv parteidele ja lõdvale maksudistsipliinile.
Samasuguse korralekutsuva mõjuga oleks muidugi ka parteide riigieelarvelise toetamise lõpetamine – parteid on juba liiga laristama harjunud, oleks igati tervendav neil natuke aega liikmemaksudest elada lasta. Küllap sünnitaks kitsamad olud ja pisem rahakott ka nutikamaid kampaaniaid kui üle-elusuuruses plakatid igal tänavanurgal.
Kas lendad Brüsselisse äriklassis?
Ei ole veel ette tulnud. Mitte sellepärast, et siis jääks osa piletiraha mulle, nagu Eesti ajakirjanduses vahel väidetakse. Uue korra kohaselt makstakse sõidu hind vastavalt tegelikule kulule. Nii et võiksin ka äriklassis lennata, ent pole seda teinud.
Lendate Kristiina Ojulandiga ühes lennukis tööle ja tagasi. Mis saab siis, kui teie istekohad satuvad kõrvuti — vahetad ära?
Et kui tema tahab akna alla istuda, kas istun siis vahekäigu poole? Miks mitte, kui kaasreisija soovib. Üldiselt ei ole ma ühistranspordis kunagi kaassõitjate suhtes tige või pahasti meelestatud. Pigem ikka lahke ja abivalmis, nagu alati.
On teil Ojulandiga põhimõttelisi maailmavaatelisi erinevusi?
Reformierakonnas on viimaseks maailmavaate kandjaks Jürgen Ligi. Ülejäänute puhul on maailmavaade kas raskesti tuvastatav või ei eksisteeri seda. Nii ei ole sellele küsimusele võimalik vastata. Lisaks oleme kindlasti väga erinevad inimesed, meid motiveerivad tegudele täiesti erinevad asjad.
Näed sa võimalust europarlamendis Ojulandiga mingis valdkonnas koostööd teha?
Olen talle kaks kirjalikku ettepanekut teinud. Võimalik, et ta pole adunud neis sisalduvaid perspektiive. Siiri Oviir, Tunne Kelam ja Ivari Padar on olnud palju konstruktiivsemad ja operatiivsemad. Võimalik, et uutel liberaalidel võtab sisseelamine lihtsalt rohkem aega.
Eestist sõidab Brüsseli poole tõeline orkester, kõik erinevad inimesed. On see sinu meelest tugevus või nõrkus?
Orkestris peab olema nii esimesi kui ka teisi viiuleid, peaasi et nad ilusti dirigenti jälgivad, ainult siis saab nõuetekohast muusikat mängida.
Dirigendipuldis näed ennast? Töötab see kooslus sinu meelest Eesti huvides?
Kus ta pääseb! Eelduseks on mõistagi juhtimine, milleks olen teinud ettepaneku luua Eesti fraktsioon ja hääl meelel asuksin seda tõepoolest ise juhtima. Nagu ütlesin, pole sellele piisava kiirusega reageeritud. Ivari Padar ja Siiri Oviir on suuliselt kinnitanud, et see on vajalik ja hea mõte. Eks ole näha, mis edasi saab ja kes millise joone eesti asja edendamiseks Euroopas valib.
Mismoodi su töö seal parlamendis välja näeb — pikad lõunasöögid ja peened õhtused vastuvõtud?
On ka neid, aga mina pole veel sellistele sattunud. Kutseid tuleb küll palju. Olen otsustanud enne lobby-võimaluste ja social networking’u kasutama asumist motoorika selgeks saada. Teada, kes on kes ja mis on mis. Tahan omandada vilumuse sissetuleva info läbitöötamises ja ebavajaliku eemaletõrjumises.
Kas tead, et mulle tuli kahe päevaga üle 300 lehekülje posti? Lisaks tuleb sadakond e-kirja päevas, aktiivsematel päevadel lausa kaks korda enam! Kuni assistendid tööle hakkavad, tegelen sellega ise nagu tubli üksikmees muistegi. Selle kõige kõrvalt ei jää õieti aega lõunatki süüa, mis siis veel pikkadest õhtusöökidest rääkida.
Kui palju mõjutab sinu perekonnaelu töölkäimine Euroopa teises otsas?
Aus vastus on, et päris palju mõjutab. Olen loomult väga perekeskne inimene ja harjunud igal õhtul kodus olema. Arvatavasti elavad naine ja lapsed lahusoleku kergemini üle – nad on ju neljakesi. Mul on karm mõeldagi, et suure osa nädalast saan oma perekonda vaid Skype’i vahendusel näha.
Sul on naisega vedanud. Sellist kampaaniat, nagu Kadi aitas teha, iga naine ei suuda. Millisena näed Kadi rolli oma uues töös?
Kadi on minu kõige lähedasem inimene. Olen harjunud temaga oma plaane, mõtteid, muresid ja rõõme jagama, ja nii jääb see ka nüüd. Lihtsalt mõnusate õhtuste jutuajamiste asemele astuvad moodsamad sidevahendid, nagu telefon, meilid ja Skype. Kadi on ühtlasi minu kõige karmim ja ausam kriitik. Kui poleks olnud Kadit kõrval, oleks europarlamenti kandideerimine ära jäänud.
Temas on mingi seletamatu oskus sündmustele hoog sisse lükata. Tänu tema pealekäimisele ja eestvedamisele tegime kunagi Tartusse lumest Gustav Adolfi, tema võttis kätte ja organiseeris esimese suurema partii fosforiidisärkide trükkimise. Ta saab hakkama iga asjaga, mille käsile võtab. Loodan tema abile vägagi.
Kuidas oled end Brüsselis sisse seadnud?
Ei olegi veel... Alles sain tööruumid ja arvutiühenduse, pole eriti mahti olnud parlamendihoonest kaugemale minnagi. Näiteks selleks, et luua assistendile võimalus minu outlook-kalendrile ja postkastile ligi pääseda, tuleb teha eraldi avaldus IT-meestele.
Kuna tahtjaid on palju ja järjekord pikk, läheb vähemalt nädal.
Võrguüleseks Tallinna meilide lugemiseks on tarvis eraldi turvajupsakat, mille ooteaeg on kolm nädalat! Ei ole nii, et ise süüdi – mees metsast, ei oska asju ajada! Soome parlamendisaadik Heidi Hautala ootab sama kaua. Ehk kõiki koheldakse võrdselt, kuid asjad võtavad aega. Omaette nähtus on ka arvuti prantsusepärane klaviatuur, mis tahab harjumist. Jõuluks saan ehk kõik korda.
Kas isa ei hoiatanud sind, et Brüsseli töö võib olla mõnevõrra tüütu — esmaspäeva varahommikul lennukiga turbulentsi trotsides tööle ja neljapäeva hilisõhtul tagasi?
Eks isa on mind hoiatanud elus nii mõnegi asja eest. Lennuaega on ju võimalik kasutada tukastamiseks või siis millegi lugemiseks. Paljud teevad arvutiga tööd.
Milliste sõnadega isa Andres sind teele saatis?
Need on sellised peresisesed salasõnad või ussisõnad... Ma ei saa neid laiale tarbijale välja anda. Muidu läheb nii nagu muinasjutus mehest, kes teadis ussisõnu.
Mis sa Brüsselis ära teed?
Oma töö. See on kõige ausam vastus. Mul pole ettekujutust, et Euroopa Parlament suudaks maakera pöörlemist mõjutada või et minisõnavõtud plenaaristungil viiksid eestlased viie rikkama rahva sekka.
Samas, see on tähtis Euroopa institutsioon ja igal eestlasel on palju rohkem kohustusi kui kitsalt parteipoliitiline roll. Minu komitee on põhiseaduslike küsimuste jaoks ja peateema on hetkel Lissaboni leping. Kindlasti saan täita seda lubadust, et edastan laiatarbeinfot Eesti lugejale ja kuulajale.
Millise raamatu lennureisiks kotti pistsid?
Huh, veel ei pistnudki. Püüan hommikuti haarata Financial Timesi ja Frankfurter Allgemeinet. Paraku ei saa ei Tallinna ega Riia lennujaamast varahommikustel tundidel muud kui üleeilset lehte. Neis on rohkelt materjale, mida kannatab lugeda ka hiljem. Uudiseid saab ju raadiost ja netist.
Minu öökapil seisab aga Norman Daviese «Europe. A History» – see ligi 1400-leheküljeline raamat on sutsu liiga raske, et seda lennukisse vedada. Aga lugeda soovitan seda küll kõigil soojalt!
Äsja surnud Ameerika senaatori Edward Kennedy presidendist venna Johni deviis oli: «Ära küsi, mida sinu maa saab sulle anda, vaid küsi, mida sina saad anda oma maale!» Kas see ei kõla sinu jaoks sotsialistlikult?
Tõlgendaksin Kennedy omaaegset üleskutset hoopis patriootlikus võtmes: rahvas areneb ju paremini, kui tema kodanikud mõtlevad ja tegutsevad aktiivselt, selle asemel et pelgalt vinguda. Mulle on patriootlikud algatused väga südamelähedased. Eestis on rohkem kõneldud vist nii, et ei pea andma inimestele kala, pigem õnge.
Remargi korras: lubasid pärast valimisi annetada osa palgast abivajajatele — kas mõtlesid seda tõsiselt? Keda toetad?
Niisuguste asjadega ei tasu naljatleda. Loomulikult mõtlesin tõsiselt. Ma ei taha praegu avalikustada, keda või mida ma toetan, aga viie aasta pärast võin aruande esitada.
Viimastel kohalikel ja riigikogu valimistel sind kandideerimas ei nähtud.
Teatavasti on valitavatest ametikohtadest europarlamendi saadiku tasu kõige kõrgem. Võis see olla sinu puhul liikumapanev jõud?
Kui raha oleks minu puhul liikumapanev jõud, siis oleksin hakanud komsomolitöötajaks ja hiljem riigiettevõtte direktoriks. Minu liikumapanevaks jõuks oli näidata, et partokraatlikku läpatist on võimalik tuulutada. Ja oligi! Võtsin selle tee ette armastusest Eesti vastu, ei enamat.
CV
Indrek Tarand
Sündinud 3.02.1964 Tallinnas
Abielus, kolme lapse isa
Hariduskäik
1972–1983 Tallinna 21. keskkool – inglise keele eriklass
1983–1991 Tartu Ülikooli ajalooteaduskond – ajaloolase/ajalooõpetaja kutse
1992–1993 P. H. Nitze School of Advanced International Studies, The Johns Hopkins University, Bologna – European Studies
Töökogemus
1991–1992 Tartu Maja – sidustusdirektor
1993 vabariigi valitsuse eriesindaja Narvas
1993–1994 peaminister Mart Laari nõunik
1994–2002 välisministeeriumi kantsler, EV esindaja Püha Tooli juures
2002–2003 Eesti Panga personalijuht
2003–... vabakutseline ajakirjanik, televisiooni ja raadio saatejuht
2005–2009 Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseumi direktor
2007 Gruusia presidendi administratsiooni reformi nõustaja
Ühiskondlik tegevus
Eesti Üliõpilaste Seltsi liige
Eesti Reservohvitseride Kogu asutaja
Eesti Jahimeeste Seltsi liige
Muuseuminõukogu liige
Rõõmutarekese lasteaia hoolekogu liige
Doonor
Arvamus
Riina Ruth Kionka,
Javier Solana eriesindaja Brüsselis, endine kolleeg
Ma arvan, et Indrek lööb Brüsselis läbi. Ta on väga hea juht, nägin seda välisministeeriumis koos töötades. Euroopa parlament on hiigelsuur ja seal tuleb silma paista, just positiivses mõttes. Oluline on eristuda ülejäänud massist. Indrek oskab seda. Teine asi, mida tuleb teha, on töö. Indrek suudab vägagi efektiivselt tööle pühenduda. Seda on näidanud tema senised tegevused.
Jaagup Kreem,
rokkar ja tädipoeg
Indrek on üks igavesti õige mees. Niikaua kui mina teda tunnen, olen alati saanud murega tema poole pöörduda. Tema sõna peale võib kindel olla. Indrek on kihvt vend juba seepärast, et ta on küll parteitu, aga tal on oma kindel eesti asi ajada. Tema vaateid ja aateid ei kõiguta miski. Indrekul on ka iseäranis lahe huumorimeel ja rikkalik keelekasutus. Arvan, et saame temast Brüsselis veel palju kuulda, ma vähemasti loodan seda.