Palju poleemikat tekitanud keeleseaduse uuele variandile esitati üle 100 muudatusettepaneku, mistõttu lükkub selle seaduseks saamine ilmselt edasi.
Avalikkust ärritanud keeleseadusele esitati üle 100 muudatuse
6. september 2009, 16:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Probleemiks on praktiliselt kõik uued asjad, vaid keelenõukogu staatus ja roll ning see, et riigikogu võiks perioodiliselt arutada keeleküsimusi, ei ole leidnud vastuväiteid,» rääkis haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhataja Jaak Viller Postimees.ee'le.
Kõige enam puudutavad esitatud muudatused tema sõnul ajakirjanduskeelt ja kirjakeele normi ning selle rakendamist.
Ajakirjanduskeel põhjustab vaidlusi
«Üldiselt ollakse nõus sellega, et seda [kirjakeele normi - toim] võib kehtestada ametlikule, aga mitte avalikule keelekasutusele,» selgitas Viller.
Vaidlusi tekitab küsimus, kas ajakirjandus on ametlik või avalik keelekasutus, mis ei kuulu keeleseaduse reguleerimise alla.
Samuti soovitakse muuta keeleseaduse sätet, mis kohustaks inglisekeelsete ärinimedele lisama juurde eestikeelseid liiginimetusi. (Näiteks Swedbankile tuleks uue seaduse kohaselt lisada liiginimi pank.)
Keeleseadusele on oma muudatusi esitanud näiteks kaubandus-tööstuskoda, noorteühenduste liit, aga ka Eesti Keele Instituut, Emakeele Seltsi keeletoimkond, Tartu Ülikooli eesti keele õppetool.
Erialainimeste ettepanekutest rääkides tõdes Viller, et Eesti Keele Instituut ja Emakeele Seltsi keeletoimkond soovitavad ajakirjanduskeele teemat mitte puudutada. «Ka kirjakeele normi nii jõulist sissetoomist seadusse ei toetata,» lisas ta.
Seaduseks saamine lükkub edasi
Kui algselt plaanisid uue keeleseaduse koostajad selle juba oktoobris valitsusele esitada, siis nüüd nimetab Viller seda plaani ebareaalseks. Millal eelnõu valitsusele esitatakse, ei osanud ta öelda. «Peame valusatele teemadele saama kokkulepped sihtgruppidega,» selgitas ta.
Muudatusettepanekute suur arv ei tulnud Villeri kinnitusel eelnõu koostajatele üllatusena.
«Keeleteema peaks puudutama nii paljusid inimesi ja on loogiline, et need reaktsioonid on nii arvukad ja mitmesugused,» nentis ta.
Keeleinimesed trahvimist ei toeta
Haridusministeeriumile saadetud arvamuses tõdeb Emakeele Seltsi keeletoimkond, et eelnõusse sisse kirjutatud võimalus teha kirjakeele normi rikkumise eest trahvi võib kaasa tuua selle, et hakatakse keskenduma õigekirjaküsimustele kui kergemini silmatorkavatele kõrvalekalletele.
«Samas ei lahenda eelnõu kuidagi märksa olulisemaid keelekasutuse probleeme, milleks on tekstide, eriti haldustekstide üldine arusaadavus, selgus ja ühemõttelisus,» seisab toimkonna kirjas.
Ka leiavad asjatundjad, et keeleeksimuste eest trahvi tegemine moonutaks ja diskrediteeriks avalikkuse silmis keelekorralduse olemust ja taotlusi. Just seetõttu ei toeta asjatundjad keeleeksimuste eest trahvi tegemist.
Ka leiavad spetsialistid, et ametliku ja avaliku keelekasutuse asetamine ühele tasemele seaduses ei ole õige. Ametlikku keelekasutust saab kontrollida ja sellele ka ettekirjutusi teha. «Avalikus keelekasutuses osaleb kogu ühiskond ning seda saab üksnes suunata, keelekasutajaid õpetada ja neile soovitusi anda,» toonitavad asjatundjad.
Ajakirjanduskeele üle otsustagu toimetus
Keeleinimeste hinnangul kuulub ajakirjanduskeel avaliku keelekasutuse alla ja sellele ei saa läheneda sama mõõdupuuga kui ametlikule keelekasutusele. «Iga inimene peab saama avalikult ja takistamatult esineda ajakirjanduses ning seda tehes võib teadlikult valida, kas ta järgib kõiki kirjakeele norminguid või mitte,» põhjendavad asjatundjad.
Väljaanded võivad lugejate ootusi arvestades neid esinemisi ühtlustada ja toimetada, kuid see peab spetsialistide kinnitusel jääma väljaannete enda otsustada.
Keeleseadus külvab hirmu
Ka leiavad keeleinimesed, et seadusega pealesunnitav kirjakeele norm ei jäta ruumi keele loomulikule arengule, võimalusele kasutada keele kõiki stiililisi rikkusi.
Spetsialistide arvates võib uus seadus süvendada inimestes hirmu kasutada eesti keelt, sest seadusse sissekirjutatud karistused mõjuvad reaalse ähvardusena isegi siis, kui avalikkuse ees kinnitatakse, et ollakse leebed.
Samuti soovitatakse loobuda kirjakeele normi järgimise nõudest suulises suhtluses, kuna seaduses ei räägita häälduslikest normidest ja seetõttu jääb arusaamatuks, mida silmas peetakse.