Olavi Ruitlase uudisteos «Naine» on päikesekiir roojases maailmas, jahe veesõõm janusele ja puhkehetk kurnatud meelele.
«Naist» on väga vaja!
5. september 2009, 12:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Naise» ilmumise eel ja mõnevõrra selle järelgi kõneldi raamatust kui skandaalsest teosest, mis autori skandaalsest blogist väljakasvanuna võib kohtuasja tuua, sest selles võidakse ära tunda inimesi, kes ei pruugi tahta, et nad äratuntavad on.
Müügiargumendina ja seigana, mis kultuuriuudisekünnist aitab ületada, kõlbab selline rõhuasetus küll, kuid jäägu see tähelepanuta peamise kõrval – Ruitlane on kirjutanud väga hea raamatu, raamatu, mida on meile kõigile väga vaja.
Autor rõhutab teose alguses: «See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Naist, Väikest Naist ega kõige vähem Meest ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.»
Nii jäägu, sest kuigi lugeja ilmselt usub Ruitlase olemasolusse, ei pruugi talle kuigivõrd korda minna, kas kõik, millest ta kõneleb, on päris või fiktsioon. Poleks üht kohtuseika ning suhteliselt ebameeldivat ja kunstilise väärtuseta blogi olnud, küll oleks «Naine» ikka väljundi leidnud, tähelepanu saabunuks ilmselt hiljem, aga teos tulnuks ikka suurepärane välja, sest teisiti see olla ei saaks.
Veiko Tammjärve teravmeelsete ja stiilsete illustratsioonidega «Naine» on kirjutatud ladusas stiilis, mis laseb isegi aeglasel lugejal enam kui 200 lehekülge vähemalt pooleteise tunniga alla neelata. Iga peatükk keskendub ühele killule Mehe elust, tema suhtele Naise ja naistega, kes Mehele tähtsad.
Noor Naine, Kirglik Naine, Kadunud Naine, Tütarlaps ja viimaks Väike Naine, kes vahetab Naise välja. Mehe ja tema erinevate Naiste kõrval elutsevad ja tegutsevad oma isiklike traagikatega joodikud, lollid maainimesed, ülemused, alamused, Perssekukkunud Hipi ja kõik teised, kellega me bussis ja poes kokku põrkame.
Proosatekst tuleb Ruitlasel sama hästi välja kui värssides, kus esineb selliseid teema- ja riimileide, et Jaan Pehkki vaatab neile alt üles. «Võite meie pilli julgelt / veega alla lasta / rohkem te ei röhitse / ega pane paska» (lk 23). Sellise tellimusluuletuse kirjutab Mees kõhupuhitustablettide turustamiseks. Nii saigi Mehest Luuletaja.
Luulet leidub «Naises» veelgi, mõned on tuntumad tekstid, mõned mitte.
Minategelane ju luuletaja ning autor samuti, seega on luuletused omal kohal, kuid proosas kogutekst on juba ise nii poeetiline, et päris luuletused selle sees kahvatuvad.
Kujutatav elu ise pakub palju enam poeesiat, selle sõna otseses, mitte ilustatud tähenduses, et luuletaja, isegi nii terase, kui Ruitlane seda on, sulg jääb nõrgaks. Kes Ruitlase luuleloominguga tuttav pole, neile on lühiluuletustest avastamisrõõmu ilmselt enam.
«Naine» on stiililt vonnegutlik. Realistlik tegevus vaheldub mõtiskluste, üldistuste ja tähelepanekutega. Jäänuks romaan vaid peateemat kandvaks ja jõuetut viha välja valavaks, nagu autori kunagine veebipäevik, polnuks ta suurt midagi väärt.
Ruitlasel on silma ja kätt detailide jaoks ja häid ning väga häid detaile on «Naises» küllaga. Iga stseen on läbi töötatud ja elatud ning iga mõte ja võrdlus hingepõhjast tulnud.
Ruitlane kirjeldab, mida tähendab viis, kuidas mees ja naine tänaval jalutavad, kuidas tõelise mehena käitudes naabrimehega kiskuda, et viimaks mõlemad avastaksid, et teine on täitsa mõistlik vana, kuidas maksta arveid, kuidas uppuda võlgadesse, kuidas kõige eest põgeneda ja ennast ning armastust leida.
«Naine» pole kindlasti meestekas samas mõttes nagu naistekas on naistekas. «Naine» käsitleb võrdse karmuse ja aususega kõiki osalisi, pole ilutsemist, pole silmakirjalikkust, kuid on kamaluga siirust. Just oma siirusega see raamat ka mõjub, lisaks muidugi voolavale stiilile ning peensusteni väljatimmitud, kuid orgaanilisele kompositsioonile. Siirus ja ausus teevad «Naisest» romaani nii meestele kui naistele.
Ausamat, lõbusamat ja samal ajal traagilisemat kujutist sellest, milline võib olla, milliseks võib muutuda üks abielu, ei leia me naljalt ühestki teisest teosest, kas või sellepärast, et «Naine» räägib hoolimata kõigist maskeeringutest, nagu näiteks isiku- ja kohanimede puudumine, just nimelt ja ainult eestlastest, kuid kindlasti ei räägi ta ainult eestlastele.
Eesti kuulsaim ekspordiartikkel on naine, saagu, saagu, ma sajatan, nüüd selleks Ruitlase «Naine», sest see räägib meestega ja ta räägib naistega, jätmata kõrvale ainsatki räpast, lõbusat ja kurba üksikasja, ning sõnastab ära tõed, mis on nii lihtsad, et kipuvad kahe silma vahele jääma. «Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju» (lk 177).
Raamat
Olavi Ruitlane«Naine»
Kujundanud Andres Rõhu
Illustratsioonid Veiko Tammjärv
Jumalikud Ilmutused 2009