Hõõglambi kasutuselevõtust on möödunud ligi 130 aastat ja nüüd on kiirustades põhjendamatult asutud hõõglambiga hüvasti jätma. Nõutakse kiiret üleminekut tänapäeval müügilolevatele «säästulampidele». Põhjus on lihtne, seda nõuab Euroopa Liit ja aastaks 2012 peavad olema kadunud kõik hõõglambid ja halogeenpirnid. Säästulambid tarvitavad hõõglampidest neli-viis korda vähem energiat ja aitavad seega vähendada elektrienergia tootmist.
Kõik paistab esialgu kuldne olevat, kuid kui lugeda 3. septembril ajalehes Postimees avaldatud artiklit «Säästupirnid – kallid ja pirtsakad», selgub, et päris nii see pole. Nimekad teadlased tunnistavad, et säästulampide kasutamisel ja käsitlemisel esineb headuse kõrval ka terve rida puudusi ja ohtusid, milleks tarbijaskond ei ole piisavalt ette valmistatud.
Euroliit on nähtavasti jätnud kodutöö tegemata. Säästupirnide tootmine on eelkõige kasulik tootjatele. Nende tootmine on töömahukas ja tuleb paljudele tarbijatele liiga kallilt kätte. Suur osa säästulampidest põleb läbi isegi kiiremini kui tavaline hõõglamp. Samuti ei ole neid võimalik kõikidesse valgustitesse paigaldada.
Tavalisel hõõglambil annab valgust inertgaasiga täidetud klaaskolvis hõõguv spiraalne volframtraat. Kolvi purunemisel ei eraldu mingit mürgist eluohtlikku gaasi. Säästulampides kasutatakse toru sees elavhõbedaaurusid, mis on isegi väikestes kogustes väga mürgised. Ühes säästupirnis on elavhõbedat ligi 5 mg ja ühes päevavalgustuslambi torus ligi 20 mg. Juhul kui lamp puruneb, paiskub õhku mürgist elavhõbedaauru ning ruumi tuleb kohe vähemalt 15 minutit õhutada, sest isegi mikrogrammides on elavhõbe toksilise toimega, põhjustades tervisekahjustusi.
Kui arvestada, missugust kahju võib kodudes ja lasteasutustes tervisele tekitada purunenud, elavhõbedaaure sisaldav säästupirn või päevavalgustuslambi toru, siis tundub, et Euroopa Liidus ja meil Eestis inimese tervise peale tõsiselt ei mõelda, kui inimeste peal riiklikul tasemel luminofoorvalgusteid testitakse. Maailma mainekad teadlased Stockholmi Karolinska Instituudis ja Põhja-Carolina ülikoolis on loomkatsete ja uuringutega kindlaks teinud, et fluorestseerivate valgustite ning nn säästulampide muundur genereerib ülimadalsageduslikku elektrivälja (ÜMSE), mis avaldab kahjulikku mõju tervisele.
Seepärast soovitatakse laualampides kasutada tavalist hõõglampi, mis ÜMSEt ei genereeri. Päevavalgustuslampide põhjustatavaks terviserikkeks on nendega kaasnev UV-kiirgus, mis on oluliseks probleemiks fotosensitiivsetele inimestele.
Kui uskuda ajakirjas Elektriala 6/2004 avaldatud artiklit «Lahenduslampide sagedusmuunduritest», siis selgub, et isegi Eesti elektrivõrgud ei ole kõrgsageduslike liiteseadiste kasutamiseks valmis, sest elektrivõrgus esineb suuri pingekõikumisi, mida kõrgsageduslikud liiteseadised ei talu. Selgub veel, et suureks probleemiks on ka elektrikute ebakompetentsus kõrgsageduslike liiteseadiste paigaldamisel ja hooldamisel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sundkorras ei tohiks tarbijale säästulampide kasutamist peale suruda ja nendega tavaliste hõõglampide asendamist nõuda. Tarbijal peab olema valikuvõimalus. Säästulampide kasutuselevõtuga tuleb paljud armatuurid välja vahetada. Kes maksab tarbijale tekitatud kahjud kinni?
Tuleb arvestada, et väiksema sissetulekuga tarbija kasutab üldkasutatavates ruumides kindlasti meelsamini odavat 4–5-kroonist väikse võimsusega hõõglampi kui kallist, üle 60 krooni maksvat säästulampi. Euroliit ei arvesta otsuste tegemistel vaesemate riikide majanduslikku olukorda, kus keskmine palk on kolm-neli korda väiksem kui rikastes Euroopa Liidu riikides, ja lajatab kõigile ühtlase mõõdupuuga.
Säästupirnide mõtlematu sundkorras kasutuselevõtmisega võivad hiljem ilmneda inimese tervisele ja loodusele tekitatud kahjud, nagu on näiteks ilmnenud omal ajal kiidetud mürkkemikaalide (DDT, klorofossi, karbofossi jne), ehitusmaterjali asbesti jms hoogsa kasutuselevõtuga.