Merike Tamm: ema ei harju sõimega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merike Tamm
Merike Tamm Foto: Peeter Langovits

Väike tüdruk nutab lasteaia riietusruumis lohutamatult. Teised rühma saabunud kolmeaastased vaatavad teda kohkunult, ka kõige lõbusamad lapsed klammerduvad ootamatult ema või isa jala külge või alustavad samuti nutujoru.




«Mis teil siin juhtunud on?» küsib vanaema tüdrukut sülle võttes rühmaõpetajalt üsna karmil toonil. «Kaks päeva käis laps nii kenasti lasteaias ja nüüd äkki enam absoluutselt ei taha.»



Igal sügisel peavad poisid ja tüdrukud – olgu siis esimest või mitmendat aastat lasteaias – harjuma rühmakaaslaste, päevakava ja ilmselt rangemate nõuetega kui kodus. Esimene raske moment on emast lahkumise hetk. Nutt ja püüd selgitada, et «ma tahan ka emmega tööle». Ema läheb, laps unustab ja hakkab mängima. Kes ei ole veel kohanenud, keeldub söögist. Uus nutujorin tuleb õueminekul – lapsed lihtsalt ei taha liigselt asukohavahetusi, see tekitab taas ebakindlust.



On tavaline, et esimesed kolm päeva on lapsel uute mänguasjade ja kaaslaste seas huvitav, ent siis saabub mõistmine, et temaga on midagi alatut toimetatud. Siis ongi platsis protest. Aga lõpuks lapsed harjuvad, kõik harjuvad, kinnitavad staažikad lasteaiaõpetajad. Tavaliselt on oktoobriks hommikused hüvastijätunutud unustatud ning tavapärane mängurežiim sisse seatud. Lapsi, kes üldse kollektiiviga ei lepi, on haruharva.



Kuid kes ei harju, on lapsevanemad ise. Nad helistavad mitu korda päevas või käivad uurimas, kas kõik on ikka hästi. Nad leiavad, et rühmas on liiga palju lapsi või vähe mänguasju, et keegi kiusab või ei paku õpetaja lastele piisavalt hellust. Nad otsivad lasteaiast põhjusi, miks laps selle lävel nutab. Kui lapsel on kohanemine raske, tuleks emal aga alustada enda sisse vaatamisest. Kõik algab ema-isa suhtumisest, sest pisike inimene tunnetab oma pere ebakindlust ja võtab selle endasse.



Kas ema ikka viis lapse lasteaeda, mille juhti ja õpetajaid ta usaldab? Kas ta usub, et sõimes või lasteaias töötavad õpetajad teevad oma tööd südamega? Kui jah, siis milleks kontrollida ning laste ja personali meelerahu häirida? Kui ei, siis ehk on parim lahendus laps tagasi koju, oma hoole alla võtta.



Mina usun, et inimesed, kes lasteaedades töötavad, on suure südamega ja hingega oma töö juures. Madalast palgast ja raskel ajal kärbitud töötundidest hoolimata võib näha nende silmis heledat leeki, kui nad räägivad viguritest, mida lapsed päeval tegid või mis edusammudega keegi esines. Kui meie neid usaldame ja rõõmsa ootusega lapse lasteaeda viime, läheb ka lastel harjumine kergemini. Sest seda, et laps õpib kiiresti ja saab uutes olukordades kärmelt hakkama, usub ju ikka iga lapsevanem?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles