Kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Kristring leiab, et meie ühiskondlikud hooned on esteetilise kvaliteedi mõttes omamoodi invaliidid või heidikud. Ühe-protsendi-seadus aitaks olukorda parandada.
Kristring: kunst – ühiskonna jaoks partner või heidik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Missugust rolli võib mängida üks protsent? Mõistagi tuleb siin arutlusele seaduseelnõu, mis käsitleb riigihangetega loodavate avalike ehitiste puhul sinna kunstiteoste ostmiseks eraldatavat protsenti.
Võiks ju öelda, et valge laev kunsti jaoks on tulemas. Aga see on siiski kõigest teoreetiline märk, et kunst ei pea muust ühiskonnast eraldi seisma. Eriti on see seotud vabade kunstide olukorraga.
Nii Tallinnas kui Tartus on igal aastal vabadele kunstnikele riigi tellimus. Õpinguid lõpetades seisavad nad silmitsi olukorraga, kus leiavad end sotsiaalkultuurilises kiviajas. Riik on justkui oma linnukese kirja saanud, koolitades järjekordse vaba kunstniku, kuid sellega on projekt lõpetatud ja edasisi programme ei eksisteeri.
Mina kui vabade kunsti esindaja ja maalikunstnik pean ütlema, et ei tea ühtegi avalikku konkurssi maaliteose saamiseks taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Kuid minu põlvkonna seni aktiivseim loomeperiood just neid aastaid hõlmabki.
Mõned kunstiliigid seisavad ilmselgelt väljaspool Eesti ühiskonda ja selle majandus-kultuurilist ruumi. Olukord näib parem olevat plastiliste kunstide vallas. Pärast taasiseseisvumist hakkas avalikkus taastama hävitatud ja teisaldatud Vabadussõja monumente. Kahtlemata andis see monumendiaktsioon skulptoritele tegevust ja veidi leiba.
Kuid nende tänaste vormikunstnike jaoks polnud see tellimus loominguline väljakutse. Tegemist oli ju ajaloomälu avalike märgiliste objektide taastamisega, austusavaldustega kangelastele ja ohvritele. Seega oli see protsess seotud pigem poliitilise identiteedi restauratsiooniga, mis haaras nii valdu kui ka riiki tervikuna.
Seega on kujutava kunsti liike, mis ei jaga sama saatust, nagu maalikunstile osaks sai. Avalik ruum on vajanud jätkuvalt uusi märke, uusi skulptuure. Rõõmustavaid arenguid selles vallas võib näha Tartu linnas. Riiklik mõtlemine võib ju vajada monumente, aga inimestena elame teadupärast ka oma sotsiaalses ruumis ja keskkonnas. Seal me vajame lihtsaid esteetilisi elamusi, mis toetavad meie elukvaliteeti kõige loomulikumal viisil.
Olgem ausad, meie linnad, ühiskondlikud hooned, koolid on omamoodi invaliidid või heidikud esteetilise kvaliteedi mõttes, mida võib pakkuda nendes olev kunst. Kunsti kohalolu neis ei ole meie ühiskonnas paraku normaalne või iseenesestmõistetav nähtus. Loomulikult on rõõmustavaid näiteid, kuid üldine mentaliteet seda paraku ei toeta.
Samas, paljudes muudes Euroopa paikades, eriti Itaalias, võib tajuda, et inimesed justkui elavad kunsti sees. Nende elu on sellest ümbritsetud ja see tundub loomulikuna. Meil seevastu peaaegu puudub mõnus linnaskulptuur, mis lääne linnad on muutnud õdusamaks elukeskkonnaks. Samuti puudub või on ebapiisav ka arhitekti ja kunstniku (või sisekujundaja ja kunstniku) koostöö. Selle järele polegi erilist vajadust olnud.
Uus olukord näib loovat selleks pinnase. Sellega võib visuaalne kunst kui praegu Eesti ühiskonnast väljaspool seisev nähtus hakata tasapisi leidma oma reaalset kohta ühiskonnas. Ka aitab see kahtlemata saada üle tühikust, mis haigutab praegu riikliku koolitustellimuse ja reaalse elu, hilisemate peaaegu olematute kunstitellimuste vahel.
Praegu tajub kujutav kunstnik paratamatult erialavalikuga kaasnevat suitsiidi või harakiri, mis sellesse olukorda justkui sisse kirjutatud on. Kui praegust olukorda võib kirjeldada ressursi raiskamisena, siis kultuuriministeeriumi seaduseparandus loob teoreetilise võimaluse loova ressursi rakendamiseks, ja see on erakordselt väärtuslik. Pealegi oleksime plaani realiseerudes boonusena justkui enam Euroopas, sest osas sealsetes enam arenenud riikides nii ongi. Jõudkem siis siingi kunstiga kultuuripoliitiliselt tänapäeva.
Missugused väljavaated praegu kunstnikel õigupoolest on? Äärmiselt nadid! Parimal juhul ostab muuseum kunstnikult seitsme kuni kümne aasta tagant ühe teose, enamasti jääb ostusumma tavalise riigiametniku ühe kuu palga piiresse. Fonde ja avalikke kollektsioone, mis kunsti ostaksid, peaaegu ei ole või on neid imevähe. Nappide kunstikollektsionääride eelistuseks on pigem surnud kunstnike taiesed, ehkki sellega on nad olnud kunstioksjonite oluliseks mootoriks. Kuid katsed elavate kunstnike teosed oksjonikarusselli tuua on lõppenud läbikukkumisega.
Juhutellimused või kunstiostud galeriides ongi peaaegu olematu turuga kunstielus vaid juhuse kapriisid. Peale on tulnud terve generatsioon maalikunstnikke, kellelt kunstimuuseum pole ostnud ühtegi teost, sest maale on muuseumis niigi palju. Pigem tuleb nüüd koguda fotot ja videot. Ka see on kahtlemata vajalik ja ma loodan, et kord on need kogud sama suured kui maalifond. Aga selleks ajaks on kunstis kindlasti juba uus artikkel, mida kunstiks talletada.
On ka mõni uudne kunstikeskus, kuid need tegelevad ainult üksikute kunstnikega – ja see on kahtlemata nende õigus ja valik. Ja see ongi laias laastus kõik. Seega iga uue võimaluse tulek vaid rikastab ja tervendab üldist olukorda.
On juba avaldatud arvamust, et sellega võib kaasneda keskpärase kunsti esiletulek ja nende professionaalide kaasamine, kes seisavad kõrval, sest neid ei huvita flirt kunstimaailma mudelite järgi. See hoiak on väga kõrgelt elevandiluutornist vaadatud. Kunstis pole vaja hõlmikpuu-efekti, millega loovutati ooperiteater.
Kõige tähtsam on, et kunst tõesti saaks meie elu kaaslaseks ja loomulikuks osaks. Kunst saab oma rolli mängida vaid siis, kui see on nähtav. Just siin näen tänapäevast loomingulist väljakutset ja võimalust nüüdisaegsele kunstnikule, kelle partneriks on ühiskond. Ühiskond vajab kunsti ning kunstnik tunneb oma vajalikkust ja vastutust.
Igasugune kunstiteos mängib palju laiemat rolli, kui see algul välja paistab. Me ei tunnegi kunsti kvaliteeti ära, kui meile ei ole antud võimalust koos kunstiga kasvada.
Südantsoojendav on olnud kuulda või lugeda tuntud eesti kunstnike meenutusi neid elu esimeses faasis saatnud ja mõjutanud kunstiteostest. Need pole kunagi olnud tähtteosed, pigem vastupidi. Kuid sellest hoolimata on need olnud reaalsed, mitte aseaine. Selleks peabki kunst vahetult meie ümber olema ja meid iga päev saatma.
Tippude hooleks jääb ju jätkuvalt nii-öelda kunstimaailma veidrate tellimuste rahuldamine, selliste tööde loomine, millega enamik inimestest ei soovi koos elada, aga mis sobivad mõnusalt rahvusvahelisse ringlusesse. Projektikunsti kõrvalt pole võimalik unustada elavat kunsti, millel on oma kindel osa meie elustandardi koostisosana ja seega oma sotsiaal-esteetiline roll.
Eelnõu, mis näeb ette avalike hoonete ja ehitiste maksumusest ühe protsendi kulutamist sellesse kunsti ostmiseks, oleks otseselt riigi märk, et kodanike visuaal-kultuurilisi vajadusi ei alaväärtustata. Riik näitab sellega soliidset hoiakut, väärtustades kunsti kohta ja rolli avalikus ruumis ja nii ühiskonnas tervikuna.
Lisaks sellele, et plaanitav seadusemuudatus annaks kunstnikele leiva, elukeskkonnale kunstilise ja esteetilise kvaliteedi kasvu, näitab see ka, et ühiskond hoolib oma liikmete kultuurilistest tarvetest, mille olemasolu toetab ja rikastab iga kodaniku elukvaliteeti. Vaid nii, üheskoos, saame tervema ja terviklikuma kodaniku ja ühiskonna, kui suudame kunstides peituva jõu inimest teenima panna.