Kui inimene tõepoolest armastab tööd, mida ta teeb, ei hooli ta suuremat sellest, kui palju talle selle ameti pidamise eest makstakse, veendus Hille Tänavsuu MTÜ Tallinna Hoolekande Keskuse sotsiaaltöötaja Dionysios Aleksandridisega vesteldes.
Dionysios Aleksandridis aitab muredest jagu saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui pikka aega vangis istunud nooremas keskeas mehele vabanemispäev koitma hakkas, muutusid vangla sotsiaaltöötajad murelikuks: kuidas pikalt trellide taga istunu vabaduses hakkama saab?
Pealegi oli mees omamoodi konfliktne ega soovinud kedagi kuulata. MTÜ Tallinna Hoolekande Keskuse sotsiaaltöötaja Dionysios Alexios Aleksandridis, kes käis vanglas kinnipeetavaid nõustamas, otsustas meest, kel polnud midagi – ei kodu, tööd ega oskusi igapäevaeluga hakkama saada –, siiski aidata.
«Ta oli raske iseloomuga, aga mina olin kangekaelne. Võtsime ta siia elama. Algul tuli temaga igal pool koos käia, isegi poes, sest ta oli nii kaua tegelikust elust eemal olnud. Aga saime hakkama. Nüüd on tal töö, elukoht üürikorteris. Mingit pättust ta ei tee ja on oma kohtuvõlad tasunud,» tunneb Aleksandridis heameelt.
Aleksandridis töötab hoolekandekeskuses seitsmendat aastat. Ta ei oska öelda, kui paljusid elu hammasrataste vahele jäänud inimesi on ta selle ajaga suutnud järjele aidata. Kuus käib tema juures nõu ja abi saamas sadakond klienti, kes lihtsalt ei oska oma asju ajada. Lisaks need, kes rehabilitatsiooniprogrammides osalevad. Enamasti on kliendid kodutuks jäänud või vanglast vabanenud inimesed.
«Mured on väga erinevad. Paljud ei tunne seadusi ega tea, mida on neil kuskilt võimalik saada. Mõnel on kaasas Nõukogude pass, mis ammu aegunud. Teisel tuleb korda ajada pensioni- või toetusetaotlus. Kolmas on hädas kohtutäituriga, kes on võlgade pärast pangaarve arestinud. Neljas on vaja saada elanike registrisse, viies saata arsti juurde,» loetleb ta.
Õpetada elama
Sageli tuleb heitunud inimene lausa kättpidi vajalikku asutusse kohale viia. Aleksandridis on käinud koos kliendiga küll arsti juures, küll pangas, küll ametiasutuses. Seda nimetatakse tugiisiku teenuseks.
«Minu asi ei ole niisuguseid inimesi haletseda, vaid jõuda nende probleemi tuumani. Minu töö on neid aidata, elama õpetada. Aga inimene peab ise tahtma, tal peab olema motivatsioon. Saame aidata vaid neid, kes ise soovivad oma elu muuta,» kinnitab sotsiaaltöötaja.
Paraku kõiki aidata ei saa. Aleksandridis toob näiteks Hiiumaa noormehe, kes tuli pealinna õnne otsima. Hoolekandekeskuses tehti kõik, et teda aidata, ent noormees pidas viinapudelit kindlast tulevikust kallimaks. Viimasel ajal on kaks noort endist klienti liigse narkoannuse tõttu koguni elust lahkunud.
«Meie juurde päevakeskusse või öömajale võib igaüks tulla, aga ta ei tohi olla purjus,» selgitab Aleksandridis. «Siin saavad inimesed end pesta, süüa, ööbida ja igasugust nõu. Me tegeleme rehabilitatsiooniga, see tähendab toetatud elamist, oma probleemidele lahenduse leidmist.»
Mõne päeva pärast saab Aleksandridis 28-aastaseks. Miks nii noor mees niisugust tööd teeb, pealegi mitte eriti suure tasu eest?
«Minu töö on inimeste aitamine. Ma ei mõtle, miks ma seda teen. Ilmselt on see lapsena hinge jäänud, sest ka mu isal olid ja on siiani alkoholiprobleemid. Nägin lapsena jubedaid asju. Isa läks meie juurest ära. Ma ei soovi suhelda inimesega, kes on alati purjus,» räägib Aleksandridis.
Ometi on ta püüdnud isagi toetada. Mees igatahes tänaval ei ole, tal on kuldsed käed ja hea töökoht. «Aga normaalselt elada ei oska,» nendib poeg.
Aleksandridise noorem vend Artjom läks 18-aastaselt maailma seiklema ja tegeleb nüüd Londonis kinnisvaraga.
«Ta on mind sinna kutsunud. Ma polevat eriti tark, et siin istun, Londonis on võimalused suuremad. Küllap saaksin seal hakkama, kas või sotsiaaltöötajana, aga mulle meeldib praegune töö, mingi stabiilsus,» räägib vanem vend.
Juuri otsimas
Vennad on rahvuselt kreeklased nagu isagi. «Ma täpselt ei tea, aga perekonnalegend räägib, et minu vanavanaisal oli Tallinnas kondiitriäri juba 19. sajandi lõpul. Miks ta siia tuli, kus see pood asus ja millal töö lõpetas, seda ma ei tea,» räägib Aleksandridis.
Vanavanaisa oli pärit Kreekast Thessalonikist, seal võiks ehk praegugi sugulasi elada.
Kui Dionysios esimest korda Kreekas käis, tundis ta oma esivanemate jalajälgedes astudes mingit seletamatut rahu ja soojust.
«Mulle meeldib seal. Minu lemmikkohad on Therasia ja Santorini saared, väiksed kohad, kus on säilinud ehe maaelu. Ma olen vahel mõelnud, kes ma üldse olen.
Sündisin Eestis, õppisin siin vene koolis, aga Kreekal on minu jaoks eriline tähendus. Integratsiooni mõttes olen ma väga positiivne näide,» märgib ta naljatades.
Tal oleks võimalus kaasmaalaste programmi raames minna Kreekasse õppima, aga paraku ei oska ta kreeka keelt. Kahetseb, et isa ei õpetanud.
Peres räägiti inglise ja vene keelt.
«Tahan kreeka keele selgeks õppida. Kui soovid mõnda riiki elama minna, tuleb selle riigi keelt ka osata,» lausub ta ja lisab naerusui: «Aga veel kümme aastat tagasi ei osanud ma eesti keeltki.»
Praegu on Aleksandridise eesti keel laitmatu, aktsendivaba, võib-olla pisut laulev, mis annab tunnistust, et tegemist pole emakeelega.
CV
• Sündinud 22. septembril 1981
• Haridus: Pae gümnaasium, 1. Studium (lõpetamata), Tallinna Pedagoogiline Seminar (sotsiaaltöö) 2009
• Töö: MTÜ Tallinna Hoolekande Keskus (alates 2002)
• Keeled: eesti, vene, inglise
• Pere: vallaline
• Hobid: ujumine, jõusaal, jalgrattasõit, reisimine, jalutamine