Žanrimääratlus «romantiline komöödia» kõlab suhteliselt kurjakuulutavalt – põhimõtteliselt võib juba arvata, mis sealt tulla võib. Samas pani Juhansoni lavastajakäsi siiski lootma, et äkki pakutakse üllatusi. Üritasin siiski läheneda ilma suuremate ootusteta. Kuid seda positiivsem oli lõpuks tulemus.
Nora Ephroni juba klassikaks saanud Harry ja Sally lugu, millest Rob Steiner 1989. aastal filmi väntas, on oma olemuselt ühelt poolt nii lihtne – kummaliste juhuste tõttu kipuvad kahe inimese teed aina ristuma.
Naljakas ja valus video
Kahtlemata ringleb nende kahe vahel mingi keemia, kuid isegi kui mõlemad sellest väga hästi aru saavad, eitavad nad kõike kategooriliselt, sest variant koos olla tunduks lihtsalt liiga hullumeelne. Kuni see hullus lõpuks teoks saab. Vastuseta jääb aga küsimus, kas mängu ilu võiks püsida või muutub seegi kord rutiiniks?
Rakvere teatri lavastuse aluseks on Marcy Kahani dramatiseering Ephroni filmistsenaariumile, mida lavastati esmakordselt 2004. aastal Londoni Haymarketi teatris. Teksti põhiline tugevus – Ephroni lühike ja teravmeelne dialoog – on jõuliselt kohal ning vaheldub just dünaamika mõttes hästi videolõikudega, kus mõtted on pigem uitavad ja laialivalguvad.
Nii tekibki lavale korraga kaks lugu, mis teineteist suurepäraselt täiendavad – Sally (Ülle Lichtfeldt) ja Harry (Tarvo Sõmer) põgusad ja eklektilised kohtumised pidevalt edasi hüppaval ajateljel ning vaikselt kulgevad dokumentaalsed videolõigud kaua koos elanud abielupaaride kohtumistest, kirest ja armastusest, mis sellest kõigest lõpuks ideaalis välja peaks kasvama.
Üllatav Tarvo Sõmer
Hämmastav on, kuidas Kati Kivitar dokumentalisti rollis on talle siiski võõrastele (peamiselt oli tegu tegijate enda vanemate või sugulastega) paaridele väga lähedale pääsenud. Naised nutma pannud ja meestelt ausad ülestunnistused oma positsiooni kohta ära oodanud.
Kummaline on ka see, et enam kui kultuslik armastuslugu laval panid rahvast saalis siiralt kaasa naerma hoopis päris-inimeste päris-elud. Kuid mitmetähenduslik ja lavastustervik tekib just nende kahe, lavategevuse ja klippide, koostoimel – Harry ja Sally on justkui pidevalt poolel teel kuhugi, kus videokangelased juba kohal on. Küsimus on muidugi tõlgendamises.
Kuigi kavalehelt vaatab vastu südamekujuline roosipundar ja ka lavastuse videoklipp teatri kodulehel võiks lasta arvata, et tegu on kitšiparaadiga, on Erki Kasemets lavakujunduses loobunud seekord kõigest liigsest ja lähenenud minimalistlikult.
Et Ülle Lichtfeldt iseteadliku ja mõõdukalt nipsaka naise rolli hästi välja kannab, pole ilmselt üllatus, küll aga avas endast Harry rollis täiesti uue tahu Tarvo Sõmer. Juhansoni poolt väga julge, kuid kindlasti hästi tehtud valik.
Et nii visuaalset palagani, tekstilist keerukust kui ka lavastuslikku pretensiooni on just nii vähe, seda enam tekitab lavateos küsimusi sisemiselt. Ning saalist lahkudes on tunne, et kogu see nii igapäevane lugu on tegelikult keerukam, kui arvata võiks.
UUSLAVASTUS
Nora Ephron
«Kui Harry kohtas Sallyt»
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Videorežissöör: Kati Kivitar
Osades: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Erni Kask, Anneli Rahkema jt.
Esietendus Rakvere teatris 19. septembril