Põgeniku koduigatsus. 65 aastat hiljem

, kirjanduskriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ingrid Polikarpus koos pisipoja Kaidoga viimasel Eestis tehtud pildil.
Ingrid Polikarpus koos pisipoja Kaidoga viimasel Eestis tehtud pildil. Foto: Repro

Kirjanduskriitik Livia Viitol kirjutab sõjapõgenik Ingrid Polikarpuse mälestusteraamatust, kus koduigatsus on alati eluküsimus.

Kirjastuse Varrak uue mälestusteraamatute sarja  «Inimesed ajas»  avaköide, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse auesimehe Raul Kuutma mälestusteraamat «Wabariigist vabariigini» jõudis lugejate ette suvel. Äsja trükist tulnud Ingrid Polikarpuse (1922–1993) «Ingrid. Kirjad emale Ameerikast» on pretsedent juba siin leiduvate mälestuste «kolmetisuse» tõttu: omaeluloole on lisatud autentsed päevikud ja kirjad. Raamatu koostaja ja toimetaja Anne Velliste on kasutanud huvitavat meetodit, «kattes» vaadeldava aja kolme erineva mäluallikaga.



Raamatu I osa («Ingrid») hõlmab Viljandi mälestusi, 1944. aasta põgenemise, põgenikelaagrite aja sõjalõpu-Saksamaal ja ümberasumise Ameerikasse. II osa koosneb Kodu-Eestisse emale kirjutatud kirjadest (1957–1981) ja neid täiendavatest päevikukatketest (1958–1987).



Sõja eest põgenev naine


Raamatu kaanelt vaatab vastu noor kaunis naine, tema kõrval on alla-aastane uudishimuliku näoga laps. On suvi 1944. Veel ollakse Eestis, oma kodus Viljandis Posti tänaval. Naine pildil on kohaliku arsti dr Eduard Sibula ja muusikaõpetajanna Lucie Sibula tütar Ingrid.



1940. aastal asub ta õppima Tallinna Konservatooriumi ning tutvub Tallinna Kunstikooli üliõpilase Ülo Polikarpusega, kes mobiliseeritakse Saksa sõjaväkke. Enne rindele minekut abiellutakse. Poeg Kaido sünnib 1944. aasta jaanuaris.



 «Õnnelik» pilt on tehtud 65 aastat tagasi, 1944. aasta suve lõpul: veel ei tea pildil olijad oma keerulist põgenemisteekonda üle Läänemere Gotenhafenisse, sealt Viini, seejärel Dresdenisse, kust põgenetakse Baierimaale, laps süles, pambud käe otsas, peas üksainus mõte: elada, kuni saab.



Et last külmast ja näljast päästa, kaupleb Ingrid end kahe eaka piimamehe majapidamisse koduabiliseks. Sealt pääseb ta Lübecki Eesti põgenikelaagrisse, sinna jõuab 1945. aasta sügisel ka abikaasa Ülo.



1946. aastal sünnib põgenikelaagris viibivatele Polikarpustele teine poeg – Viido. Sõjajärgsel Saksamaal on kõigest puudus: ravimitest, toidust, soojusest, hoolivusest. Ent abistav käsi tuleb ka kauguste tagant – kui on soojust ja hoolivust –,Viido elu päästmiseks vajalikud toiduained ja vitamiinid saadab Lübecki haiglasse Polikarpuste sugulane, Käbi Laretei ema.



Igapäevase laagri- ja haiglaelu pildid on mälestusteraamatu I osa oluline osa. Ka sõjaaegse Viini ja Saksa linnade kirjeldused. Ent eestlased?



«Eestlased ei torganud küll millegi poolest silma, kuid tähelepanelik vaatleja oleks siiski märganud, et neid ei nähtud kunagi järjekorras trügimas ega teiste seas oma õigust nõudmas, samuti olid nad silmapaistvalt puhtad. Kindlat vahet tehti oma ja võõra vahel» (lk 87). Pisut kriitilisema pilguga hindab kirjutaja eesti naisi.



Siin, nagu kogu Polikarpuse raamatus, tõuseb esile eestlase väärikuse küsimus. Laagris peab Ingrid kõigist kõige väärikamateks vanu eesti talunaisi, kelle puhul on ilu ja väärikus kattuvad mõisted. Väärikus on see, mis paneb bossi sünnipäevakõne ajal vakatama haritlasepõlve töömeheseisuse vastu vahetanud eesti mehed. 



Eesti Ameerikas, Ameerika Eestis


Raamatu I osas jääb puudu sellest usalduslikkusest ja spontaansusest, mis õhkub päevikukatketest ja kirjadest. Viimastes on elu ennast, kurbust, rõõmu, traagikat ning valu. Tütar Irja ilmaletulek muudab Polikarpuste pere staatust: nüüd ollakse paljulapseline pagulasperekond, keda Austraalia vastu ei võta. Polikarpused ootavad ära pereisa töölepingu ja sõidavad Ameerikasse. 



Siin on Lakewoodi Eesti Maja, kogudus ja selts. On vanad sõbradki, kes Uues Maailmas juba jalad alla saanud ning sedamaid ka uued sõbrad leidnud. Tekivad uued sõbrad.



Põgenikelaagri eesti koolis õpetaja ja dirigendina tegutsenud Polikarpused katsuvad õnne sootuks teistel erialadel, kui on muusika ja kunst. Tööd tehakse «pimedast pimedani», elatakse üle tagasilööke ja rõõmustatakse, kui on edu. Kes vähegi saab, hakkab oma maja ehitama. Iga maja sees on tükike Eestit. Või nagu ütleb oma järelsõnas Viido Polikarpus: «Me kasvasime üles, elades sellist elu, nagu meie vanemad oleksid soovinud, et me oleksime elanud Eestis.»



Polikarpustel sünnib veel kaks last, tütred Piia ja Kaia Lee, Ingrid tegutseb eesti koori dirigendina, annab klaveritunde ja komponeerib. 1960ndate algul ehitatakse oma maja. Käib vilgas seltsielu, elatakse eestlaseks jäämise, eesti kultuuri ja Eesti nimel.



Kodu-Eesti ja välismaailma vahele tulevad 50ndate teisel poolel kirjavahetus ja pakid. Mõlemal on võluvõimu: nende teelesaatmine omandab rituaali tähenduse, mis siis et pakkide saatmise eest tuleb N. Liidule tasuda pea sama palju, kui pakk väärt on. Pakisaatmine leevendab koduigatsust. Viimasest ei pääseta. Ingridi mälestustes omandab see tunne erilise, lausa fenomenaalse tähenduse.



Koduigatsus tabab kirjutajat, kui ta kirjeldab emale kõige igapäevasemat Ameerika elu või kõneleb millestki hoopis kõrvalisest. Ühtäkki lisandub kõige pakitsevamate mälestuspiltide nimekiri: ilmuvad värv, lõhn, pilt, sõna. Lilled peenral. Valuoja ja Vaibla. Ja nagu kogemata poetatud lause: «Ma elan ikka poolest saadik minevikus...» (lk 175).



Siis on igatsus äkki alasti ja elus, ehedam kui ilus laul või peokõne. Ingridi kirju ja päevikuid tulebki lugeda nagu koduigatsuspassiooni –, mis siis et Ameerikaski oli vahel päris ilus olla. 



Kuid küsigem sedagi, mis jõud see on, millega kujutletakse end sammude arvuga mõõtma kodulinna tänavate ja majade vahemaid, või küsima keset kirja, et kas Kawe 4, mida enam ilma pealgi olemas pole, oli mõru šokolaad.



Just nagu polekski kahtkümmend aastat ja Eesti okupeerimist, justkui lennataks šamaani kombel vaimus, vahemaid ja riigipiire olematuks muutes, projitseerides üht aega teisesse, elades olevikku minevikus. Või minevikku olevikus.



Ja kuidas elada üle kõik need pikad, iluta möödalibisevad aastakümned – kogu elu, terved elude ahelad, kui liita põgenikele kõik need pered, kes Eestist Siberisse küüditatuna enam kunagi kokku ei saanud. (Ingrid: «Terved elurikkused, laste ja lastelaste ja nende laste kasvamine – kõik nägemata. Kõik kaasa elamata. Missuguse õigusega küll!!!» (lk 277).)



Võib-olla saabki nii suurest koduigatsusest üle vaid kujutluse ja sõna jõul? Sest sõnal ju on jõud nagu igatsuselgi. Ja koduigatsus on alati eluküsimus. See ongi Ingrid Polikarpuse mälestusteraamatu sõnum.



Raamat


Ingrid Polikarpus


«Ingrid. Kirjad emale Ameerikast»


Sarjast «Inimesed ajas»


Koostanud Anne Velliste


Varrak 2009,  316 lk


Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles