Estonia hukkumine lõi valusalt kogu Eesti merendust ja me pole hoobist tänaseni toibunud, kirjutab meremees ja mereblogi (www.mereblog.com) kaasautor Mairold Vaik.
Mairold Vaik: Estonia vari Eesti kohal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ärkasin 15 aastat tagasi kell kuus hommikul, et jõuda koolibussile. Raadiost uudistesaadet alguses ei kuulnud, aga ülejäänu jäi eluks ajaks meelde. Suure maailma väiksesse tuppa tungis elu kõige oma seletamatuse ja absurdsusega.
Koolis koguti õpilased aulasse ja räägiti, et sama laevaga asus koduteele rootslane, kes oli humanitaarabi korras kooli sööklale just uue sisustuse kohale organiseerinud. Tema saatus oli selleks ajaks veel teadmata. Kogu see päev on mul üksikasjadeni meelde jäänud, sest ei olnud meist kedagi, keda õnnetusjuhtum ei puudutanuks. Kellegi lähedane, tuttav, sõber või töökaaslane oli laeva jäänud. Toimunut võeti väga isiklikult.
Ei hakka õnnetuse teooriate ja versioonide üle arutlema. Olles mitu aastat laevadel merd sõitnud, tean, et midagi üleloomulikku juhtunus ei olnud. Mitmete halbade juhuste kokkulangemine pluss veel meeskonna väsimus ja eksimused… Ei midagi müstilist. Kui ka laevas oligi relvalast, ei saanud see olla laevahuku põhjuseks.
Ebatavaline on see, et 1994. aastal Eesti merendusele langenud hävitav löök avaldab siiani mõju. Et pärast õnnetust vähenes laevaga reisijate arv, on tühiasi selle kõrval, kui suur osa Eesti üldsusest keeras selja mere poole.
Kui pidada seda naaberriikide vandenõuks põlise mererahva selgroo murdmiseks, siis võiks seda tubliks tööks pidada. Kurblooline on aga, et me murdsime end ise. Pole mõtet süüdistada ainult Nõukogude aega merest võõrdumisele kaasaaitamises, kui meil on oma riik juba enam kui poolteist aastakümmet.
Katkenud liin
«Katkenud liini» sõnum, mida mere äärest kaugel mälestusmärk kannab, justkui tuletaks meelde, et tee merele ongi igaveseks katkenud. See alalhoidlik ja taanduv mõttemuster iseloomustab kogu meie Estonia-järgset merendust.
Merenduse osa majanduses aina kahaneb, laevaomanikud ei soovi laevu hoida Eesti lipu all, suur osa meremehi töötab välisriigi laevadel, sest Eestis lihtsalt pole tööd. Laevu teenindavad ettevõtted tegelevad võõraste maade laevadega, väikesadamate areng on aastaid topanud ja tülidest tulvil, rannakalandusega tegelejaid jääb järjest vähemaks, merendusteadus ja mereharidus on alarahastatud ja mereakadeemia vahetab tihti juhti.
Samuti on meil nõrk reostustõrjelaevastik ja riigi laevad on jagunenud mitme ministeeriumi vahel. Eesti oma- ja transiitkaupu veavad meie sadamatest võõraste riikide laevad.
Valdavalt kajastatakse merendusega seonduvat halba, justkui rõhutades, et kui vähegi saate, hoidke merest ja meretööst eemale. Suuremat meediakajastust saavad igasugu piraatidega seonduvad uudised, samuti iga laevaõnnetus saab mitu korda rohkem artikliseeriaid kui näiteks uue laevaliiklusteeninduse keskuse avamine.
Riigikogus on küll merendusega tegelev komisjon, aga üks selle liige eksis oma hiljutises esinemises mitu korda selle komisjoni nime väljaütlemisel. Glamuurne merenduskonverents toimus juba viiendat aastat, aga seegi kord kuulati merendustegelaste kurtmine lihtsalt ära ja mindi midagi otsustamata laiali.
Eesti laevaomanikele kuulub 60 kaubalaeva, aga vaid viis neist on Eesti lipu all ja teenivad tulu teistele riikidele. 1990ndatel lasti mitmed merendusettevõtted erastada (Eesti Merelaevandus, Ookean, mitmed kalapüügi- ja töötlemisettevõtted) ja asemele suurt midagi ei loodud. Tallink meil küll on, aga seegi on rahvusvahelise konkurentsi survel laevu teiste riikide lipu alla viima hakanud ning töötajaskonnaga seotud mured on pidevalt meedia huviorbiidis.
Eesti poliitikas käsitletakse igat merendusega seonduvat probleemi ja teemat üksikjuhtumina, ka merenduse killustatus eri ministeeriumide vahel näitab selgelt, et kõik nagu tegeleks sellega, aga samas ei tee seda mitte keegi. Kurb oli jälgida merenduse arengukava ettepaneku eelnõu ministeeriumide kooskõlastusringil, kus sisulisi märkusi ega täiendusi ei tehtud. Vaid paari ministeeriumi esindajad norisid vormistuse pärast ja eelnõust ei loetud välja, mis merenduses halvasti on.
Tänapäeval ei peeta vajalikuks mere ja laevanduse abil tööhõive suurendamist, kuigi igal ministeeriumil on oma vastutusalas merega seonduvat palju. Kõige kõrgemal riigivalitsuse tasandil on mõista antud, et merenduse toetamiseks sarnaselt naabritega maksude langetamiseks ja ettevõtluskeskkonna soodustamiseks midagi eraldi ette ei võeta.
Kehitatakse veel õlgu, et mis meil siis halvasti on? Meil on ju suur ja edukas laevafirma ja praamiliinide sadamaid korrastatakse!
Meremajanduse taaselustamise teema vältimine otsustajate hulgas võib olla alateadlik, ilmselt kuklas hingamas kunagine ränk eksimus. Hirm või ebakindlus? Ja seda kõhklust levitab, osalt ka tahtmatult, meie meedia… Lisaks on Estoniaga juhtunu põhjuste üle aastaid väldanud kurnav vaidlemine, mida kasutavad ära poliitikud ja kuulsusjanus ajakirjanikud.
Oleme minevikus kinni
Meid valitsevate erakondade esindajad ei teagi merest paraku rohkemat kui vandenõuteooriad Estonia ümber ja skandaalid laevakompaniidega. Küsitakse end majandussektori tegemistega kurssi viimata, et miks peaks tegelema asjadega, millest tuleb käed eemale hoida? Merega seonduv on justkui halb ja konfliktne.
Samas kuulates meie inimeste lugusid, kes seda päeva meenutavad ja räägivad, kelle nad kaotasid, avaneb hoopis teine pilt. Vahetu ja aus. Rasketele üleelamistele vaatamata on jutustajate hinges mingi lootusesäde paremate aegade suhtes ja lugupidamine elu lõplikkuse ees. Paljud, keda sündmus rängalt mõjutas, ei ole hinges sellega leppinud, ent nad aduvad, et elu tuleb edasi elada.
Kas me äkki ei ole seda laevaõnnetust paatoslikult meenutades ja üldse kogu merenduse häid aegu taga igatsedes unustanud tänapäeva ja tuleviku? Rääkides merepärandist, meenub eelkõige ajalugu, aga tegelikult peaks mõtlema, et see on meie rikkus. Naaseme oma juurte juurde ja tegeleme igapäevaselt sellega, mis on meie eelis ja võimalus.
Meelevaldne võrdlus küll, aga hiljuti eraldati meremuuseumile viis korda suurem summa, kui viimase kümne aasta jooksul on Eesti riik eraldanud merenduse toetamiseks. Märk sellest, et merendusega seonduv on vaid ajaloomaterjal? Millegipärast peetakse tähtsamaks sajanditepikkuse traditsiooniga põllumajandust, mida turgutatakse otsetoetustega, aga tuhandeaastase ajalooga meremajandus kiratseb.
Proportsioonid on paigast ära. Mineviku meenutamise kõrval peame selgelt ja julgelt vaatama ka tulevikku. Üksteisega riidlemise ja kurnava konkureerimise asemel tuleb koostööd teha ja tegutseda. Las olla aastas kord päev, mil meenutame kaotusi, aga juba järgmistel päevadel peame heitma seljast mineviku taaga ja olema näoga mere poole. Meil tuleb seda teha enne, kui Brüssel oma strateegiatega seda meilt nõudma hakkab, mida me võib-olla tänu sellele vastumeelselt täitma hakkame.
Eestil on vaja oma laevastikku. Nii ühe tiiva all olevat, riigiülesandeid täitvat kui ka riigi osalusega kommertslaevastikku. Miskipärast peetakse oluliseks oma lennukompanii ja raudtee olemasolu, aga sadamatest kaugemale ei nähta. Ka on transiidi asjatundjad häält tõstmas, et transiit meil ei taastu, kui ei ole laevanduse poole peal strateegilist partnerit.
Hiina majandustegelased on samuti mõista andnud, et kui meil ei ole oma laevu, siis unustatagu suured kaubavood läbi Eesti. Kui ei saagi riigi osalusega laevastiku taastamisega kiiresti hakkama, siis peab selles osas eraettevõtlust toetama. Meie lähinaabrid on meremeestele ja laevaomanikele loonud maksusoodustusi ning sellega oma merendussektori konkurentsivõimet ja elujõudu turgutanud. Meie vaatame lihtsalt pealt ja hoiame jonnakalt ühetaoliste maksude poliitikast kinni, kaotades sellega igal aastal sadu miljoneid tulukroone nii riigieelarvesse kui ka elanike rahakotti.
Praegu on merendusega otseselt ja kaudselt seotud minu hinnangul umbes 14 000 – 18 000 töötajat, aga Estonia huku aastal oli neid kindlasti kolm korda rohkem. Praeguse tööpuuduse kontekstis on see võrreldav suurus, millest oleme loobunud. Merendussektori paindlikkus ja kiire reageerimisvõime vastavalt majandusoludele tagab mereriikidele stabiilsuse. Mitmetes meremajandusalastes uuringutes on välja toodud, et mereäärsed riigid on maailma rikkuste jagamisel sisemaa riikidega võrreldes eelisolukorras.
Laevastiku elluäratamine turgutab kaude ka kõike muud merendusega seonduvat. Merenduselt saadavad riigitulud võib suunata kohaliku merenduse toetamiseks, väikesadamate infrastruktuur ehitataks üles, saartevahelist ühistransporti soodustataks, merendust tutvustataks riiklikul tasemel kui alati töökohti tagavat majandussektorit, mereteadus ja -haridus kosuks, laevaehitus saaks jalad alla.
ELi strateegiates hinnatakse rannaga seotud majandussektori vööndiks 50 kilomeetrit mere piirist sisemaa poole, kus inimeste heaolu on sisemaaga võrreldes parem, rannikualad annavad üle 40 protsendi Euroopa SKTst. Miks me ei peaks kõike seda ära kasutama?
Meri ei ole ainult hall
Loodan kõigele vaatamata, et kevadeks valmiv merenduse arengukava on pigem ettevaatav ja vaba eelmise sajandi kõhklustest ja seal kirjutatut hakatakse kiiresti ellu viima. Ei tohi mõelda, et kunagi me libastusime ja seetõttu olemegi ebaõnnestunud.
Veel on meie inimeste hinges merelist palju, seda tõestas ka augusti viimasel laupäeval muinastulede öö lõkkesüütamistega üle Eesti mere äärde tulnud inimeste hulk. Näidati, et meri elab meis endiselt edasi. Andkem meile võimalus!
Loo alguses kirjutasin, et koolikogunemisel ei olnud külaskäinud heategija saatusest veel midagi teada. Hiljem selgus, et too Kuressaare kooli aidanu oli õnnetusest siiski pääsenud. Veelgi enam – tema tehtud on ka foto, mis mõnda aega hiljem ajalehtedes avaldati, kus oli näha mööda laevakeret allalibisevat meest. Ka juhuslikult pildistatu tundis end veidi aega hiljem ära, kui ajalehte luges.
Pidasin vajalikuks seda seika meenutada, et näidata sündmuse elulisemat poolt ja ka seda, et Läänemerel sel ööl toimunu ei ole vaid meie rahvaga juhtunu. Kaotasid ja pääsesid teisedki, aga ei ole sellele vaatamata norutama jäänud.
Kui pärast tormi paat kaluritega rannakülla ei naase, ei tähenda see seda, et kalapüük selles kandis lõpeb. Ikka minnakse uuesti merele, et elatist teenida. Lüüakse selg sirgu, kuigi mure on hinges nii minejatel kui saatjatel. Samamoodi peaks lõppema hala ja keerutamine Estonia katastroofi ümber ja tuleb eluga edasi minna.
Estonia katastroofi 15. aastapäeval tuleb nentida, et Eesti merendusel on siiani selle sügisöö pitser, aga sellest tuleb üle olla. Merd ja merendusega seonduvat ei tule vältida, vaid enda jaoks ära kasutada. Mida me veel ootame?