Kas olete kunagi mõelnud, mis juhtub Eestiga saja aasta pärast?
Vojvodina – saatuse tahtel tolerantne oaas Serbias
1. oktoober 2009, 11:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas venelased ja ülejäänud Nõukogude ajal siia rännanud on siis endiselt oma rahvuse esindajad või assimileerunud eestlaste sekka? Või on Ida-Virumaa vägivaldsete konfliktide tulemusena Eestist lahku löönud?
Üks võimalik arengustsenaarium joonistub lahti Vojvodinas – autonoomses piirkonnas Serbia põhjaosas, mis on mitmeski mõttes Eesti-sarnane.
Impeeriumide poliitika
Nii nagu meie rahvusprobleem tekkis Nõukogude impeeriumi sisserännet soosiva poliitika tulemusena, nii rändas enamik vähemusrahvustest Vojvodinasse kuninganna Maria Theresa aegse Austria ertshertsogiriigi rahvastikupoliitika tulemusena.
1739. aastal, pärast Austria-Türgi sõjaperioodi lõppu sai monarhia nimelt enda kätte viljakad, kuid peaaegu mahajäetud alad, mille hulgas oli ka praeguseks Serbiale kuuluv Vojvodina.
Impeerium otsustas alad loomulikult koloniseerida ja sealse majanduse õitsele lüüa, järgimata sealjuures rahvuspiire. Praktikas tähendas see rahvaste segasumma suvila rajamist, kus hakkasid kõrvuti külades asuma serblaste, ungarlaste, sakslaste, slovakkide, russiinide, rumeenlaste ja veel mitme rahvuse esindajad.
See ja mõned hilisemad sammud, mida siin kirjeldada ei jõua, panid aluse piirkonnale, mis üritab olla oaas keset sageli marurahvuslikuks peetavat Serbiat.
Seega ei tasu imestada, kui keset Vojvodinat on äkki asula – Backa Topola –, mis reklaamib end Euroopa tolerantsipealinnana. Peateelt kõrvale keerates võib sattuda küladesse, kus on juba sajandeid elanud näiteks slovakid või kodumaata, kuid ukrainlastega lähedased russiinid. Vojvodina põhjaosas on päris mitmes omavalitsuses enamuses ungarlased, kes soovivad saavutada autonoomiat autonoomse piirkonna sees.
Kui vaadata Vojvodinat, tundub Serbia vägagi eeskujulik vähemusrahvustega arvestav riik, milleni Eestil on veel pikk tee minna.
Vojvodinas on näiteks kuus ametlikku keelt, emakeelsed koolid ning avalik-õiguslik kohalik TV edastab saateid üheksas keeles.
Üheksa vähemust on koondunud rahvusnõukogudesse ning nende kogude loodud organisatsioonid paistavad riigi üldise olukorraga võrreldes päris heal järjel olevat.
Teisalt ei ole muidugi Vojvodina üdini multikultuurne, tolerantne ja euroopalik piirkond. Praegu on näiteks Serbias päevakorral seksuaalvähemuste teema, kuna septembri keskel jäi Belgradis vägivalla kartuses ära riigi ajaloo esimene homoparaad.
Nii küsisid ka eelmisel nädalal Vojvodinat külastanud Eesti ajakirjanike delegatsiooni liikmed kohalikelt mitmel korral, kui jutt Vojvodina tolerantsusest liiga suurustlevaks kiskus, et mida arvatakse seal homodele suuremate õiguste andmisest.
Ainus võimalus alles jääda
Nagu arvata võis, tõmmati piir rahvuste ja ülejäänud vähemuste vahele. Isegi vähemusrahvuste esindajad kippusid täpsustama, et nad on tolerantsed just rahvusküsimuses, vahel lisades, et suhtuvad siiski murelikult ülejäänud vähemustega toimuvasse.
Näide tuha all hõõguvast tegelikkusest on seegi, et kohalike väitel kipuvad segarahvastikuga Subotica linnas kord kolme kuni viie kuu tagant omavahel käsitsi kokku minema ungari ja serbia noortekambad.
Seega on fassaadi taga tegelik vojvodinlane, kes pole meist sugugi parem. Lihtsalt sealne olukord on selline, kus ei ole võimalik muudmoodi edasi eksisteerida, kui olla teiste rahvuste suhtes võimalikult tolerantne. Ka Serbia riik on sellest aru saanud ning lisaks vähemusrahvustega suhtlemisele teeb näiteks ulatuslikku tolerantsi-alast selgitustööd noorte seas.
Kas Eesti rahvusküsimuse olukord saab olema saja aasta pärast samasugune või mitte, see on meie kätes. Kindlasti ei ole Serbia tee kõige halvem. Vähemalt meil on, kelle kogemusest õppida.
Artiklid Vojvodinast valmisid Avatud Eesti Fondi toetusel