Õiguskantsler tõi rahvusteema laiemasse arutellu tagasi
Juhtkiri: rahvus või kodanik
2. oktoober 2009, 00:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õiguskantsler Indrek Teder nimetas eile riigikogus peetud ettekandes Eesti riiki liiga rahvuskeskseks ja tõdes, et Eest riigimõtlemine ja -filosoofia vajaks uue käigu sisselülitamist. Rahvuskeskselt mõtlemiselt tuleks sujuvalt üle minna kodanikukesksele mõtlemisele. Kuid olulisemaks kui õiguskantsleri välja käidud ettepanekud – näiteks hõlbustada veidi alaealistele kodakondsuse andmist, mille teokstegemise võimalus jääb riigikogu otsustada – tuleb pidada Tederi teemapüstitust ennast.
2007. aasta aprillisündmuste järel oli aeg, kus otsiti aktiivselt võimalusi kaasata ühiskonda muukeelse elanikkonna nooremat põlvkonda. Kui avalikkus rahunes, asendasid teised ja tol hetkel põletavamad teemad muretsemise ühiskonna sisemise sidususe pärast. Aeg-ajalt esitati küll riigikogule mõni teemakohane eelnõu, mainiti probleemi inimarengu aruannetes ja tegeleti sellega rahvastikuministri tasandil, kuid laiemat diskussiooni enam ei sündinud.
Selle diskussiooni algatamine ja vedamine oleks olnud rahvastikuministri asi, kui selline ametikoht veel olemas oleks. Kuid fakt, et ametis olnud rahvastikuministril ei läinud korda tõestada ametikoha vajalikkust, ei tähenda, et selle teemaga ei tuleks tegeleda.
Seetõttu on õiguskantsleri poolt kiiduväärt samm tuua teema laiemasse arutellu tagasi. Kuigi Tederi võimuses ei ole mõjutada väljapakutud lahenduste elluviimist, näitas õiguskantsler teemapüstitusega, et ei ole üksnes formaalselt oma tööd tegev ametnik.
Oma ettepanekutega esindab Teder kosmopoliitset mõtlemist, mis ei ole praeguses Eestis just pooldajaid leidnud. Poliitiliselt korrektne on rääkida pigem rahvusriigist ja eestluse elujõust kui näha rahvuskeskse riigi põhimõttega kaasnevaid võimalikke ohte.
Kuid Euroopas mõistetakse rahvusriiki väga erinevalt. Vanad Euroopa riigid esindavad üldistatult suhtumist, mille järgi ühiskonna liikmeteks peetakse kõiki, kes sel maal elavad ja keelt räägivad. Uuemad, Ida-Euroopa riigid on ajalooliselt kujunenud rohkem rahvuskeskseks, kuna üle 50 aasta pole osaletud mujal Euroopas aset leidnud piiride kadumise protsessis ja see kõik on meile alles uus.
Suhtumine rahvusküsimustesse kodanikukeskse, mitte rahvuskeskse riigina on küpse ühiskonna tunnus. Liikumine õiguskantsleri pakutud suunas on tõenäoliselt vältimatu, sest 19. sajandi suhtumine rahvuslusse ei saa 21. sajandil kaua endisena püsida. Küsimus on selles, kas seda protsessi juhitakse riigi tasandil või see toimub kontrollimatute ekstsessidena, nagu juhtus 2007. aastal. On selge, et kuni riigil on võimalik protsesse kontrollida, on arukam seda teha, kui riskida passiivsuse tõttu kontrolli kaotamisega.