Raamat
Hanif Kureishi
«Midagi sulle öelda»
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael
Sarjast «Moodne aeg»
Varrak 2009
Keskeakriisi lopsakad lõbud
10. oktoober 2009, 00:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inglise multiintellektuaalse popkirjaniku, hipsterite lemmiku Hanif Kureishi uusim romaan kõneleb keskeakriisist. Teeb seda suurejooneliselt, värvikalt, lõbusalt, kõikehaaravalt. Keskeakriisist saab mingi palveränd või püha sõda.
Alles eelmisel aastal originaalis ilmunud «Midagi sulle öelda» («Something To Tell You») peategelaseks on pakistani päritolu, moodsate eluvaadetega Londoni psühhoanalüütik Jamal, kes kõik oma naissuhted on lõpetanud meeletu fiaskoga ning elab nüüd üksi ja võtab ohtralt kliente vastu. Teravas huumoris ujuva ja mõrkja irooniaga meeldivalt ülemaitsestatud teose süžee koosneb peategelase mõtteekskursioonidest oma minevikku ja eksirännakutest tänapäevas.
Võib teha sellise põhilise järelduse: võime olla ükskõik kui paljulugenud ja haritud inimesed, ent me ei ole võimelised oma vigadest õppima.
Ainus, mis üle jääb, on endaga lõpuks leppida ja võtta asju huumoriga. Panna psühhoanalüütik peaossa on kaval ja sümboolne trikk. Jamal peaks nagu suutma aidata teisi, vähemalt arvavad nii need, kes talle ajuabi eest rohkelt maksavad. Ta ei oska aidata ennast, kogu ta karjääriväline elu on täiesti sõlmes. Ta püüab hingelisest kitsikusest aeg-ajalt põgeneda alkoholi ja narkootikumide kaudu, aga ei suuda ennast välja lülitada.
Raamat ei ole siiski lootusetu. Vastupidi. Lootus saasta peal kasvabki. Sõnnikut on vaja, et üldse midagi idaneks. Kui kõik on niigi hästi, mida sa siis ikka loodad? Endale omaselt (ta on siiski eelkõige näitekirjanik ja filmistsenarist) dramatiseerib Kureishi olukorrad naudinguga üle, lisab elulisele absurdile ülitotrat situatsioonikoomikat ja muudab materjali seda üle võimendades näiliselt paradoksaalselt veel elulisemaks ja arusaadavamaks.
Kui vähegi teada Kureishi elust, siis peategelane Jamal on kahtlemata remiks temast endast. Ja kuna kirjanik ise on remiksija, on tulemuses topeltannus teda. Jamal on veel kureishim kui Kureishi ise. Ehk siis lihtsalt: kunstnik on loonud võimsa kangelase.
Ma ei räägi siinkohal isegi looja ja loodu ühistest Pakistani juurtest (neid on enamikul Kureishi peategelastel), aga sarnaseid jooni võib leida nii eluloolistes seikades (nooruses osalemine pornotööstuses; filosoofiaõpingud; sügav huvi popkultuuri vastu) kui romaani kangelase olemuse ja mõtete ning kogu Kureishi senise loomingu sõnumi vahel – võõrandumus, suurlinnaelu kontrastid, indiviid kontra ühiskond, (pop)kultuuri mõjud, kultuuride ristumised.
Atmosfäär ja seltskond raamatus on kirevad, ja jällegi keerab Kureishi vindi üle. Tegelaste hulgas on nii Mick Jagger nimeliselt kui mitmed groteskini kujutatud karakterid, kelles võib ära tunda konkreetseid moodsaid kultuuritegelasi või nende koondkujusid. Satume vaheldumisi nii Londoni kõrgemate kultuuriringkondade liialdavatele pidudele kui äärelinna räpaseimasse stripikõrtsi ja sillaalusesse pornoklubisse.
Enamiku maailmavaatelistest avaldustest ütleb Kureishi raamatus kahe keskealise mehe kaudu: lisaks Jamalile on tähtis roll raamatus tema ainsal ja temast vanemal sõbral Henryl, kelle koomiliselt vastuoluline isiksus ühendab endas elitaristliku kõrgkultuuriinimese (kes poliitiliselt kaldub idealistlikult vasakpoolsusse, sest nemad seal läänes pole ju tegeliku vasakpoolsuse tulemuste sopas elanud) ja narkootikumidega liialdava vana gorilla, kes riietub rollingute kontserdiks nahka ja seksiklubi õhtuteks veel teistsugusesse nahka.
Tundub, et Kureishi on tahtnud sellesse romaani panna kõik. Siin on ka põnevusromaani kiht, see on psühholoogiline romaan, see on kohati pillavalt naljakas ja kubiseb mitmeti tõlgendatavatest seisukohavõttudest tänapäeva maailma suhtes. See on armastusromaan, olulisel kohal seejuures geiteema. See räägib eneseteostusest ja suhetest üksikisikute tasandil ja suurtest ühiskondlikest mittemõistmistest, omal kohal on mõne aasta tagune Londoni metroopommitamine ja nii Thatcheri kui Blairi süsteemide kriitika.
Lõbus on see, et keskeakriis võib selles romaanis võtta palverännu või püha sõja mõõtmed ja oreooli, aga kõik päädib ikkagi naeruväärsete eksirännakutega, mis on ilmselt isegi parem. Hubane tunne jääb. Ei mingit ristisõda, ainult ähmased kavatsused.
Üldiselt on uus Kureishi selline, nagu üks hea moodne romaan olema peab: see ei kohku tagasi millegi ees, muutumata samas valuliseks statement’iks, olles eelkõige mänglev sõnakunst.
Huvitav on veel, miks keskeakriis seostub just meestega. Tegelikult see ei ole väga huvitav. Jätab isegi täiesti külmaks.