Sten Tamkivi: infotehnoloogia arenemisele seab piirid energiaprobleem

Sten Tamkivi, kas infotehnoloogia arengul on piirid?

Piirid on, aga küsimus on selles, kui pikaajalised või ületamatud need on.

Arvutiprotsessorite võimsus kahekordistub iga 18 kuuga. Kui mõelda selle peale, millised protsessorid hakkavad olema kolme aasta pärast, tundub see tavalise inimese seisukohalt täiesti utoopiline.

Praegu on selline tehnoloogia, millega neid protsessoreid tehakse, olemas vaid laboritingimustes, aga kolme aasta pärast on nende protsessoritega arvutid meil juba laual. Nii et piir, mis on tehnoloogia arengu ees, on suhteliselt kergesti ületatav.

Keerulisemaks läheb siis, kui räägime virtuaalreaalsusest (või tehistõelisusest, nagu ma olen seda eesti keeles nimetanud). Kui suurem osa maailma inimkonnast viibiks osa ajast ühel või teisel viisil tehistõelisuses, siis me seisaks ühel hetkel küsimuse ees, kust selle arvutiressursi jooksutamiseks energiat saada.

Selleks, et mingisugune järgmine tehnoloogiline plahvatus saaks toimuda, on vaja, et sellises täiesti arvutikauges fundamentaaluuringute valdkonnas, nagu energia tootmine ja talletamine, toimuks läbimurre.

Näiteks meie mobiiltelefonid on muutunud mitu korda väiksemaks ja võimsamaks, seal saab peale helistamise teha ka palju muud, aga aku vastupidamine ei ole samavõrra paranenud.

Kõiki mobiiltelefonide võimalusi kasutades peavad need vastu heal juhul mõne päeva. See on pudelikael, mis selgelt häirib järgmist hüpet.

Aga eetilisi-ideoloogilisi takistusi infotehnoloogia arengule te ei näe?

Erinevatel etappidel neid kindlasti tekib. Geenitehnoloogiast on selline näide olemas – ühel hetkel ei olnud küsimus, kas lubada inimesi kloonida, enam pelgalt filosoofiline mõtteharjutus, vaid selleks olid olemas ka tehnilised võimalused ja asi tuli ära otsustada. Igasuguse tehnoloogia puhul on selline küsimus õhus. Kuid oleks liiga lihtne mõelda, et need on küsimused, mis varsti kerkivad – osa neist küsimustest on juba kohal, kuid neile pööratakse liiga vähe tähelepanu.

Kõige huvitavam komplekt selliseid küsimusi infotehnoloogia vallas puudutab inimese privaatsust. Kui inimene kasutab internetirakendusi, mitte mingisuguseid utoopilisi 3D keskkondasid, vaid täiesti tavalisi internetikülgi, siis jääb temast maha palju jälgi. Mida lehekülgede omanikud või riigid, kus need serverid asuvad, nende andmetega teha tohivad, need reeglid pole globaalselt veel välja kujunenud.

Mõnel pool peetakse normaalseks monitoorida töötajate e-kirjaliiklust. Või valvekaamerate küsimus – Londonis on ligi miljon kaamerat tänavatel, teisisõnu miljonis punktis võid sa sattuda kaamera vaatevälja. Mis selle materjaliga edasi tehakse, kuidas seda kasutatakse ja kas selle juures töötab ka mõni tuvastamisprogramm, mis võimaldab mõne kindla inimese liikumist jälgida, ja kas see võiks olla lubatud, kõik need küsimused on õhus.

Kas tehistõelisuse arengu ühel hetkel võib juhtuda, et öeldakse, et siit edasi me ei lähe – see muutub kas ideoloogiliselt vastuvõetamatuks või tekivad eetilised piirid.

Ma ei usu sellistesse kategooriatesse. Inimkonna ajaloos on olnud väga vähe selliseid eetilisi kategooriaid, mis on püsinud algusest peale. Mõnesaja aasta jooksul usutakse, et maakera on lapik, siis usutakse, et see on ümmargune, ja peetakse seda üldiseks tõeks, millele teised tõed laotakse. Mingil hetkel sind põletatakse, kui sa eitad, et on teatud viisil kirjeldatud jumal, ja järgmisel hetkel on naeruväärsed need, kes Darwini evolutsiooniteooriat eitavad. Sellised nihked toimuvad kogu aeg.

Nüüd on küsimus selles, kas infotehnoloogia areng võimaldab meil teha lühema aja jooksul selliseid nihkeid, mis varem olid sajandite küsimus. Praegu võib-olla inimese kloonimine ei ole vastuvõetav, aga äkki juba meie eluajal mingil viisil ja mingitest tingimustes on. Ja võib-olla tekivad vahepealsed kihid, et ei kloonita füüsilist keha, vaid inimene võib vähem või rohkem virtuaalsetel kujudel eksisteerida erinevates punktides.

Kui palju arengud infotehnoloogias ja tehistõelisuses hakkavad mõjutama seda, kuidas me maailmast aru saame?

Kui inimene teeb põllu peale elurajooni, ei ole küsimus selles, kuidas see aitab neil seda põldu paremini mõista, vaid see on uus reaalsus, uus maailm, mida saab käsitleda või tõlgendada. See maailm, milles me elame, milles me hakkama peame saama, muutub mitmetahulisemaks. Maailmas elamisest üha suurem osa on sellistel kogemustel, mis ei põhine kokkupuudetel aatomitega. Mitte kõik, mis meie elu mõjutab, ei ole käega katsutav.

Kas infotehnoloogia areng suurendab digitaalsest lõhet, näiteks erinevate põlvkondade vahel? Kas sellest võib saada probleem?

Mingil määral see on probleem, aga põlvkonniti mitte kõige kriitilisem. Lapsed ja lapselapsed suhtlevad vanavanematega ka interneti vahendusel. Mul on 80-aastane vanaisa, kes 70-aastasena hakkas kodus arvutit kasutama ja käib arhiivides digitaalselt vanu ajalehti lugemas. Aga maailma tervikuna võttes ei ole kriitilised mitte ealised lõhed, vaid pigem regionaalsed ja majanduslikud lõhed.

Kas Lääne-Euroopas kasutavad vanema põlvkonna inimesed internetipanka või käivad pangakontoris, on suhteliselt naeruväärne probleem võrreldes sellega, et maailma kuuest miljardist elanikust kolmel miljardil ei ole mingit perspektiivi, et nad saaksid endale oma eluajal lubada interneti või mõne moodsama sidevahendi kasutamist, sest nende mured on pigem seotud ellujäämise ja toidu hankimisega.

Need lõhed ja sellel baasil tekkivad konfliktid võivad olla palju tõsisem probleem kui ühe kulutuurikeskkonna siseselt eriealiste vahel tekkida võivad.

Kas selline infotehnoloogiline lõhe võib viia ka suurte konfliktideni?

Kui vaadata maailma konflikte, siis suur osa neist toimub usu baasil. Ja raske on midagi virtuaalsemat leida kui usk. Tehnoloogiline suutlikkus annab konfliktide korral kindlasti eelise. Infotehnoloogiliselt arenenud ja vähearenenud ühiskonna kokkupõrge meenutaks ehk kolonialiseerimisperioodil toimunut, kus püssirohuga varustatud meremehed kohtusid pärismaalastega, kelle relvaks olid puust toikad. Kõik oleneb sellest, millistel eesmärkidel infotehnoloogiat kasutatakse.

See on üks oluline teema – tehnoloogiale kiputakse mõnikord omistama mingisuguseid eetilisi kategooriaid, mis ei kuulu tehnoloogia juurde. Moraali mõttes on tehnoloogia neutraalne. Aatomienergiat saab kasutada nii selleks, et midagi õhku lasta, kui selleks, et panna lamp laes põlema. Internetti saab kasutada, et levitada tarkvara, millest inimestel on kasu, samas saab seda tehnoloogiat kasutada ka näiteks viiruste levitamiseks. Moraalsuse kategooriad, positiivsus ja negatiivsus tekivad alles tehnoloogia kasutamise hetkel, ja see sõltub jätkuvalt inimesest.

Sten Tamkivi on Skype Eesti tegevjuht, Plektrumi festivali mõttemasina külastaja