Mart Kalm: allakäigu monumendid

Mart Kalm
, kunstiteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Solarise keskus
Solarise keskus Foto: elu24.ee
Solaris on poliitharidusmaja dekoori elementidega JOKK-lahendus, näide sellest, kuidas eesti ühiskond üha korrumpeerunumalt otsib turvaliselt väheütlevaid lahendusi ning 1990. aastate julgetest mõtetest ja radikaalsest edumeelsusest on jäänud vaid mälestus, kirjutab kunstiteadlane Mart Kalm.  


Kui sõda Estonia eest puseriti tänavatega puumajade alevi minema pühkis, tuli Harald Arman 1945 välja kultuurikeskuse ideega. Praeguse Solarise vanalinnapoolse otsa alla tulnuks raamatukogu ja Rävala puiestee äärde kunstimuuseum. Tegelikult laius seal minu lapsepõlves park, sest suurt enamaks kui haljakud polnud okupatsioonivõimul raha. Kui kultuuri enam silmakirjaks vaja polnud,  kerkis Teaduste Akadeemia presiidiumi asemel EKP keskkomitee (nüüd välisministeerium) ja selle ette poliitharidusmaja. Viimase valmides laulva revolutsiooni eelõhtul mõtlesin, et kuidas küll arhitekt Raine Karp võis manduda Vaino õuelaulikuks, kuni hakkasin majal märkama irooniat. Keskkomitee pidi ikka koosnema nüridest inimestest, kes lihtsalt ei saanud aru, kuidas nende pühamu arhitektuur nende üle irvitas. PÖFFi seansside lõppedes, kui riietehoiu saba saali ukseni ulatus ja risti käivad inimesed üksteist nügisid, mõtlesin ikka, et kuhu küll on Karbil jäänud linnahalli ruumi selgus ja suur joon.



Mõte poliitharidusmajaga, nüüd Sakala keskusega alustatud kvartal lõpuni ehitada ja keskus ise renoveerida oli igati tore. Üks Tallinna linnaehituslikult tähtsamaid kohti, Estonia teljest lähtuv pidulik ansambel pidi lõpuks ometi valmima.



Vennad Rebased, kes olid meelelahutusmaailmas efektselt julgeid samme astunud, tundusid igati õiged uue hübriidi – kaubandusega toetatud kultuurikeskuse arendamiseks. Avalik arhitektuurvõistlus tehti 2004 eriti arendajasõbralikult kaheetapiline ja edasi pääsesid vägagi huvitavad Arhitektuuriagentuuri, Vallner-Peili ning Veronika Valgu projektid, millest võitis esimene. Vennad Rebased olid igati tragid vanalinna kaitsetsoonis toimetades muinsuskaitsega parimat lahendust timmima.



Aga siis nad järsku murdusid. Tulid jutud, et koostöö Arhitektuuriagentuuriga ei laabu. Arhitektuuriagentuur on öelnud, et arendajad olid pimedalt kinni kuskil Kanadas korra läbiproovitud ruumiprogrammis ja neil jäi puudu innovaatilisusest ning loovusest. Kui koostöö konkursivõitjaga tõesti ei laabu, siis pidanuks jätkama teiste finalistidega, aga selle asemel tulid Rebased välja Londoni nurgaarhitektiga, kes pakkus kohta mitte tajuvat sibulakujulist maja, nagu teeks ta naftašeikidele kõrbeskulptuuri. Eesti arhitektide kolmas ešelon oleks võinud samasuguseid kärakaid kümnete kaupa toota.



Järgnes vastupidiselt arhitektuuriringkondade seisukohale otsetellimus Raivo Puusepale, mille vastuvõtmist mitmed tema kolleegid ebaeetiliseks pidasid. Puusepp oli olnud 1990ndatel üks väheseid arhitekte, kes arvutiprojekteerimise ja uute materjalide juures suutis oma joont ajada, minu meelest tehti talle Tartu kaubamaja vastases kambakas liiga.  Kui Solarise puhul on Puusepp hoidnud väga madalat profiili ja lahendus on ideevaeselt tuim, siis Tartu kaubamajas oli rohkem rühti.



Edasi tulid Rebased välja ideega, et Sakala keskuse võiks üldse lammutada, sest Nõukogude betoonkolakat on tülikas uude integreerida. Vahepeal oli avalik huvi päästnud kinnisvarahaide lõugade vahelt linnahalli ja Karbi arhitektuur oli tõusnud tundlikuks teemaks. Vaatamata survele ei tahtnud muinsuskaitse kohe dzoti ette viskuda, sest pooleli oli veel vaidlus valuutapoe ümber, ja kas iga Karbi peab automaatselt kaitse alla võtma?



Ma arvan, et ausalt ja avalikult asju arutades oleks jõutud mõistliku kompromissini, aga Rebased valisid poliitilise korruptsiooni tee. Tulid detailplaneeringu tahtlik väärtõlgendus, keskerakondlasest  Harju maavanem Värner Lootsmann suutis oma tegevusetusega maavanema institutsiooni tõsiselt kahjustada, Peeter Rebane astus Keskerakonda.



Keskerakondlasest kultuuriminister Raivo Palmaru, kes ERMi konkursi žüriis oli mõistlikult käitunud, pidi väidetavalt parteikontori survel oma haldusalas survestama muinsuskaitset, et see oma seniste otsuste vastaselt lepiks lammutamise ja eraldatud dekoori tagasikleepimisega. Võimas rahvaliikumine Sakala kaitseks ei sündinud mitte niivõrd muinsushuvist kui protestist linna valitseva Keskerakonna susserdamise ja sellega kaasamineva ärieliidi vastu.



Solaris on poliitharidusmaja dekoori elementidega JOKK-lahendus. Need on seina kleebitud, kuigi täiesti funktsioonitult (uks on seina ees), selleks et keegi ei saaks öelda, et neid seal pole.  Nokia kontserdisaal, mille tehniline lahendus on küllap OK, näeb välja täiesti ilmetult Harju keskmine, mis muidugi ei vasta Nokia imagole ega ka sisule. Selle saanuks kohustuslikke dekooritükikesi integreerides palju ilmekamaks muuta. See kompartei camp andnuks ju igavale majale tublisti hoogu juurde, kuid küllap jäid need detailid arendajate jaoks aususe kaigasteks kodarates, mida püüti tõrjuda.



Raske uskuda, et Puusepp on nii jõmm arhitekt, kes ei suuda poliitharidusmaja torni ja detaile uues tervikus kaasa rääkima panna. Ometi seisab vana torni alune esinduslik sissepääs jõude, kontserdikülastajad aetakse aga saabudes muttidena maa alla auku ja punaseks vaibaks on augu serva taga sisenurgas ebaesinduslik koht. Kui linnaehituslikult oli vajalik koos akadeemilise raamatukogu esisega välisministeeriumi suhtes sümmeetriline väljak, siis sealt sisenurgast kontserdisaali jalutusalaks nurga lõikamine mõjub mogrimärdilikult. Kui sellele kohale pressitakse suurem ruumiprogramm, kui mahtunuks, siis on liikumisteed ebamugavad ja hakkavad hiljem saamata tulu näol kätte maksma. See kokku on ilma suure jooneta ahnuse arhitektuur.



Kuna Rebased surusid peale oma läbiarvutatud tasuvusega ruumiprogrammi, ei suutnud seda aga kohaldada tegelikele oludele, siis on tulemus nadi. Arhitekt on loonud funktsioonile kommertsarhitektuuripärase kesta, mis ei suuda varjata ebamugava lahenduse punnitatust.



Veidi paremad materjalid ei ülevda tavalise kaubanduskeskuse atmosfääri, glamuuri asemel meenutab ta tõesti mõne Kanada provintsilinna lokaalset keskust. Imelik, et Rebased, kes muusikas suudavad eristada säravat ilmetust, ei taju seda ruumis. Kui mõlemad, nii ülioluline asukoht pealinna südames kui ka ülesanne uue hübriidse hooneliigi näol sisaldasid väljakutset, siis kahjuks ei suutnud isegi poliitilisest korruptsioonist tuge otsinud ärimehed ega nende arhitektid seda väärikalt välja mängida. Samas hea, et see vaatamata masule üldse valmis sai, ja eks me hakka seal ikka käima.



Paraku on Solaris Eesti allakäigutrepil vaid järjekordne samm. Oma ideevaeses turvalisuses on see loogiline jätk Vabadussõja võidusambale. Kui poliitiline eliit mittelegitiimse konkursi näol püüdis kunsti, st loovust, monumendist eemal hoida, siis paljastas ta sellega, et eesmärk polnudki Eesti riigi ajaloo suursündmuse väärikas mälestamine, vaid häälte püüdmine. Selleks et Vabadussõja võidusammas kõnetada suudaks, peab ju tõesti tädi Maali olema. Sambasõja-aegsest teledebatist on meelde jäänud see piinlikkusetunne, kui endine Tartu Ülikooli rektor püüdis meie  banaalsust võrdsustada sellise innovatsiooniga nagu Eiffeli torn.



Kui peaminister Andrus Ansip käis majanduse tõusulaines hulpivale Eesti ühiskonnale mingigi sihi andmiseks välja loosungi jõuda viie rikkama Euroopa riigi hulka, siis oli see küll saja hädaga, kuid vähemalt idee. Samal ajal laiendas riigile kuuluv Tallinna lennujaam end nii, et tema arhitektuur hüüaks juba kaugelt, et saabutakse viiendajärgulisse riiki ja jõukuses kolmandast kümnendist ettepoole me küll ei kavatse rühkida. On uskumatu, kuidas riigile kuuluv ettevõte saab töötada riigile nii kahjulikus suunas.



Kurb on tõdeda, kuidas eesti ühiskond üha korrumpeerunumalt otsib turvaliselt väheütlevaid lahendusi. 1990. aastate julgetest mõtetest ja radikaalsest edumeelsusest on jäänud vaid mälestus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles