Järelevalvaja näeb Eesti ehituses mitmeid kitsaskohti

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pika ehitusjärelevalve kogemusega Enn Tiimuse sõnul tekib palju probleeme ka sellest, et tellijad tahavad hoone kiirelt ja odavalt kätte saada.
Pika ehitusjärelevalve kogemusega Enn Tiimuse sõnul tekib palju probleeme ka sellest, et tellijad tahavad hoone kiirelt ja odavalt kätte saada. Foto: Mihkel Maripuu

Võrreldes Nõukogude ajaga on projekteerimise tase langenud ning selle asemel pööratakse liigset tähelepanu ilule, lausus üle 30 aasta ehitusjärelevalvega tegelenud Enn Tiimus.


Millal ehitati Eestis paremini, kas Nõukogude ajal või buumiajal?


Sellele ei saa üheselt vastata. On asju, mida tehti paremini siis, ja on asju, mida tehakse praegu paremini. Ehitus algab planeerimisest ja projekteerimisest. Mina väidan, et Nõukogude ajal oli projekteerimine paremal tasemel kui praegu või eriti buumiajal. Projektid olid tollal täpsemad, olid väga kindlad kõigile kohustuslikud ehituseeskirjad.



Praegu on mingid standardid, mis justkui on kohustuslikud, aga ei ole ka. Teiselt poolt on materjalid ja põhimõtted tohutult muutunud. Kui vaatame praeguseid ehitusobjekte, siis on need keerukamad, originaalsemad ja eksklusiivsemad kui tol ajal. Praegu on erinevaid objekte, materjalid on palju muutunud ja konstruktsioonid on läinud kergemaks. Arvan, et praegu ehitatakse ikka tunduvalt paremini.



Samas, hinnasurvel kasutatakse ka meie kliimas problemaatilisi lahendusi. Võetakse lahendus kusagilt Saksamaalt, veel hullem kui Itaaliast, tõstetakse siia ja arvatakse, et oi kui tore.



Kas viga tuleneb tellijast, projekteerijast või ehitajast?


Natuke igalt poolt. Üks tähtis tegelane ehitusel on arhitekt. Arhitektid elavad end praegu kõvasti välja, üritavad iga objektiga endale kohe mälestusmärki püsti panna, aga samal ajal on nende tehniline oskus suhteliselt tagasihoidlik. Arhitekt mõtleb välja asja, mida on kas väga raske või väga kallis teha. Siis kusagilt midagi käriseb.



Kuid kusagil on ka projekteerija, kes peaks joonistama vastupidava maja.


Kindlasti. Ütleksin, et konstruktorid on meil üsna tasemel. Ent paraku arvestavad tellijad teinekord arhitekti ja sisearhitektiga rohkem kui ehitusinseneriga. Ka on projekteerimisse tulnud noori ja üsna kogenematuid mehi, kes töötavad mingite superprogrammidega.



On juhtunud, et ma küsin noorelt konstruktorilt: kuidas see konstruktsioon töötab?


Kas on ikka kindel, et nii on õige? Ta vastab, et päris kindlalt ei tea, programm andis lahenduse. See on see koht, mida ei tohiks olla.



Kas tellijad tahavad mõnikord liiga uhket asja liiga odavalt ja liiga kiiresti?


Alustaks viimasest. Tellijad tahavad, jah, kiirust, sest aeg on raha. Ehitus võiks natuke loomulikumalt minna. Igal protsessil on oma aeg, ka individuaalmaja valmisehitamine viie-kuue kuuga pole päris loomulik. Ent mida kauem ehitad, seda suuremad on kulud. Hinnasurve on suur, eriti riigihangete puhul, kus hind ongi peaaegu ainus määrav tegur. Sellised asjad teevad ehitusele karuteene.



Kui head on Eesti ehitajad?


On kindlasti palju väga häid, aga ka kehvakesi. Natuke kurb, et võrreldes buumiajaga pole praegu palju paremaks läinud. Kõige suuremad kobakäpad on lahkunud või lahti lastud, aga paraku on hinnasurve nii meeletu, et sageli jäävad platsile need mehed, kes on nõus madalama palgaga. Aga enamasti pole nad kõige paremad.



Kas soss-sepad jäävad riigihangetele

?



Selline tendents kipub olema. Ma lootsin ka, et ehitusbuum lõppes ja nüüd hakkame paremini ehitama, ent paraku pole päris nii. Kõik räägivad ehitushindade alanemisest, ent näen, et midagi pole muutunud. Korralik mees küsib korralikku hinda. Ja õigesti teeb!



Kui objekti hinnaks plaaniti buumi tipus 54 miljonit ja languse ajal saadi leping juba 22 miljoniga, kust see hinnalangus siis tuleb?


Siin on kõik asjad koos. Langenud on materjalide ja tööjõu hind. Selleni välja, et ka bensiini hind on kukkunud. Ent 50 protsenti? Järelikult oli kasumimarginaali seal ka niipalju sees, et selle arvelt sai hinda langetada. Firmad on ju tunnistanud, et kasumimarginaaliks pakutakse nulli või isegi miinust, lootuses kusagilt midagi kokku hoida. Ja see kokkuhoid on siis mingi materjali asendus, veel odavam tööjõud, sellised asjad.



Kas kokkuhoid iga hinna eest on põhjus, miks ka praegu on ehitistega igasugu hädasid?


Neid asju on mingil määral olnud igal ajal. Pole nii, et praegu on kuidagi hirmus hulluks läinud. Aga mingil määral hinnasurve ja kiirustamine kindlasti mõjutavad seda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles