Kolumnist ja valimisvaatleja Martin Kala nendib, et Eesti poliitikas on valdav koridorikonsensus, aga mitte riigimehelikkus. Ja seda teavad isegi kõige poliitikavõõramad.
Martin Kala: huvide asemel panustatakse emotsioonidele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimiste lävepakul on palju juttu valimiseetikast. Kogemus on kahjuks näidanud, et mida valimised edasi, seda sisutühjemaks need muutuvad. Olgugi et eestlane saab alateadlikult aru, et kampaaniates toimuv pole päris kohane ja väärikas, ei reguleeri seadus kampaania käigus tehtavat reklaami.
Hea valimistava on sõnastatud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu vabaühenduste manifestis kui ausa valimisvõitluse instrument, mis aitab muuta Eesti erakondade abil valimiskampaaniad sisukamaks ja eetilisemaks, et valijatel oleks võimalik teha asjatundlik valik erinevate platvormide ja kandidaatide vahel. Kuid, olles heale valimistavale alla kirjutanud, kas erakonnad kavatsevad ka sisimas sellega kaasa minna?
Eestis puudub üksmeel selles, millise suuna peaks riik võtma, väljendagu seda riigikogu, euro- või kohalike omavalitsuste valimised. Pigem eksisteerib erakondadevaheline ärategemine. Omamoodi edukaks ei osutu pikemas perspektiivis mitte see, kes esineb innovaatiliste ideede või stabiilse majandamisega, vaid ikka too, kes suudab talveune-perioodil parteidevahelised kaklused vaos hoida.
Küll aga ei lahenda see küsimust, et Eestis pole suudetud suurtesse otsustesse üksmeelselt ja parteiüleselt suhtuda. Sellest kirjutavad korduvalt mitmed meie oma intellektuaalid: Marju Lauristin põhjendab, miks Eesti on suutnud teha oma arengus julgeid läbimurdeid tulevikku, kuid miks siinsed valimised, mis peaksid olema nii erakondadele kui ka oma volitusi lõpetavatele võimukandjatele tõsiseks eksamiks avalikkuse ees, on muutunud võistluseks kampaaniakarnevalile raha kulutamises.
Kirjanik Jelena Skulskaja küsib, milline on seos, kui seda üldse on, erakondade valimiskampaaniate lubaduste ja loosungite ning selle vahel, mis hiljem tegelikult juhtub.
Eestis eksisteerib koridorikonsensus, aga mitte riigimehelikkus, ja seda teavad isegi kõige poliitikavõõramad. Rahva valitud kogude tegevus on allutatud erakondlikele võimuambitsioonidele. Pole siis ime, et viimasel ajal võidutsevad hääletussedelitel omanäolised üksikkandidaadid protestina tundetu partokraatia vastu.
Mida soovitakse valimistega saavutada? Alati on kaks võimalust: kas muuta või jätta samaks. Ma pole aru saanud, millised põhivooluparteid millist nendest kahest üldisest eesmärgist esindavad. «Muutumise» all ei pea ma silmas valimispõhist olukorda, kus see tähendab näiteks kauaaegse vastase kukutamist. Muutused peavad kajastuma ikka tulemustes, nn poliitikas. Või arvavad mõned endiselt, et «kehastavad ise muutust», parafraseerides Prantsuse presidendikandidaadi Ségolène Royali kuldseid sõnu?
Olukordi, kus kannapööret lubavad poliitikud tõusid võimule ainult selleks, et kõik samaks jätta, leiab minevikust küllalt: Tšiilist, Kuubast, Iraani islamirevolutsiooni päevilt, ka Kagu-Aasiast. Seisame silmitsi paradoksiga, kus end muutvate jõududena kuvavatel parteidel on tekkinud omadus stagneeruda ning vanamoeliste vaadetega erakondadel järske muutusi lubada.
Paljud meie tipud on avaldanud tunnustust Eesti varasematele valitsustele, kes, ütleme, 10–15 aastat tagasi langetasid riigile kasulikke ja kavalaid otsuseid, mis andsid meile teiste idaeurooplaste ees silmanähtavad trumbid ning asetasid Eesti kui Euroopa ühe dünaamilisema riigi majandusnäitajate poolest lähemale pigem Aasia tiigritele kui ülejäänud Euroopale.
Toonane poliitika eeldas, et iga-aastane majanduskasv, mis pika aja jooksul kümne protsendi ümber tiirles, ei jätaks kasvuperioodil suiku edaspidiseid otsuseid.
Praegusaegne stiil aga ei keskendu sellele, et tulevikulahendusi tuleb välja mõelda ja rakendada nüüd, ja juba viis aastat tagasi. Mugav edukus on fokuseerinud põhitähelepanu erakondlikule rinnapistmisele.
Millised oleksid nn Eesti kindlad väärtused, milles eri poliitilised koolkonnad teatud üksmeele saavutaksid?
Viimastel valimistel tõusis valimisaktiivsus 15 protsendi võrra. Kuid pisiäparduste ettekäändel sunniti vabariigi valimiskomisjoni korraldama massiivseid ülelugemisi, mis resümeeris kampaania tüütuks sisepoliitiliseks vägikaikaveoks. Samas ei tunne ilmselt paljud tänaseni parteide programmilisi erinevusi ega ole neil korralikku ettekujutust, mida esinumbrid Brüsselis konkreetselt tegema hakkavad.
Majanduslanguse hakul demonstreerisid üleeuroopalised valimised, et huvidest aetud käitumine on asendunud emotsioonide mehaanikaga.
Probleem on aga selles, et liigagi tihti kasutatakse valijabaasi laiendamisel hirmu taktikat (nii parem- kui vasakpoolsed sõnastasid erinevalt oma hirmupoliitika), kuid samas pole kindel, kas uute lojaalsusega saab pikemas perspektiivis arvestada.
Räpasest mängust hoolimata – või just nimelt tänu sellele – läheb eestlane küll valimisurni juurde, kuid samas ei tea ta, mille poolt hääletab.
Euroopa Parlamendi valimistel oli keskseks erakondade imidž ja võitu loodeti sisepoliitiliste, mitte asjakohaste küsimustega. Tulemusena kuulutas triumfi kuuest mandaadist peaaegu kolm saanud erakond, aga võitjana esines ka üksikkandidaat, kes kogus üksi peaaegu sama palju hääli. Võitjana tundis end ka koalitsioon, kui lõi kahele parteile antud hääled kokku. Irooniline, et samas kinnitab enamik poliitikuid seda innukamalt, kui vähe neid võim huvitab.
Järgmisena mainiksin negatiivseid reklaame, mis on osaliselt oma tõhusust tõestanud, ja pole kahtlust, et näeme neid edaspidigi. Erakonnad võtavad vastandumise või ärategemise eesmärgil negatiivse argistereotüübi ning toituvad siis sellest kui triumfist.
Valimiskampaania juurde käib paratamatult enesekiitus, ent samas ka vastase mustamine, valija eksitamine (K-kohukese reklaam ohustas valimiste seaduslikkust, nagu ka rukkilille pildiga petvad plakatid, mis teavitasid möödujat tõsiasjast, et tegemist on Eesti Rahva Lillega, sama tegid roheliste liidrite reklaampildid kirjaga «Kes siis veel?», mis ilmusid linnatänavatele poliitilise välireklaami keelu ajal) ning katteta valimislubadused, mille võib paigutada eksitava reklaami alla.
Liiga suuri välipostreid on peetud avaliku ruumi risustamiseks. Hea valimistavaga on igati vastuolus ka valimistelgid, milles jagatakse erakonna temaatikaga õhupalle, brošüüre ning pakutakse võimalust sealsamas e-hääletada. Keeleinspektsiooni valimisreklaamide peale saadetud kaebuste hulk suureneb iga päevaga.
Kuigi üks valimisreklaami eesmärk on info levitamine, on küsitav, kas postkaste ummistavad ja mõne isiku valimist nõudvad (või kellegi konkreetse vastu suunatud) lendlehed kuuluvad eetiliselt korrektse poliitilise reklaami hulka (näiteks ajaloos antifašistide kasutatud hispaaniakeelne hüüdlause «No pasarán!» Lasnamäe kanalis).
Et reklaam peegeldab ühiskonnas toimuvaid kultuurilisi muutusi, saab valimiskampaania abil püüda mõista poliitilise kultuuri arengusuundi, väidab ajakirjanik Külli-Riin Tigasson oma magistritöös. Reklaamišokk on ikkagi reklaam. Kuidas hinnata poliitilist reklaami eetilisuse seisukohast? Ilmselt oleks tõesti parem kõigile, kui poliitika kanduks üha enam tänavatelt leheveergudele, tele- ja raadiostuudiotesse.
Viimaseks tuleb sisepoliitiline sabotaaž. Sõitsin kord valimisbussiga mööda Eestimaad, kui üks koalitsioonipartner valitsusest välja visati. Ees seisid valimised ja kahtlemata peitus väljaviskamise taga soov võtta jalaga saanud erakonnalt eduvõimalus, mida valijauuringud osaliselt kuulunud olid. Vanadest vaenlastest said üleöö sõbrad ja endistest sõpradest kujunes vasturinne.
Seekordsed kohalike omavalitsuste valimised tõid aga viisakeelu skandaali. Üks minister pidas teemakäsitlust valimiskampaania inetuks elemendiks, teine «ei kavatsenud osaleda sisepoliitilistes valimiseelsetes tõmblustes» (ammu on meil räägitud poliitilise kultuuri puudumisest). Peaminister tõlgendas toimunut kui meeleheiterünnakut valitsuse kukutamiseks, opositsioon üritas umbusaldusavaldust läbi pressida, ministritel soovitati tagasi astuda jne.
Sarnaseid provokatsioone leiab iga valimise eelõhtul. Iseasi on see, kuidas sellised sõnumid üldse toimivad – näiteks esimeste eurovalimiste üliloiu valimisaktiivsuse peapõhjusena nägid analüütikud toona erakondade kampaaniate ootamatut negatiivsust Euroopa Liidu suhtes.
Kevadisel bussituuril avastasin, kui poliitikateadlik on Eestimaa rahvas. Üllatavalt palju tuli juttu valitsemis- ja valimiskultuurist ning inimeste oletusi, ideid ja arvamusi jätkus kümneteks sisutihedateks vestlusteks.
Poliitikute peas ringlesid paralleelselt aga küsimused: kuidas peaks edastama valitsuskabineti juhtumisi, kuidas veelgi enam kavaldada, sõnumitega mõjutada?
Valija pole aga lammas – nii võivad arvata vaid mõned ennasttäis reklaamigurud. Iga inimese õigus on nõuda hea valimistava järgimist, ja mida rohkem inimesi sellest teab, seda tugevamaks saab kodanikuühiskond.
Seni kuni Eesti omakuvandiks on ühest valimisest teise tuksumine, resümeerub kõik sinna vahele mahtuv poliitiliseks hibernatsiooniks. Ja kuni on erakondadel üksnes üks eesmärk – valimisedu –, on tegu nartsissismi, mitte tõelise poliitikaga. Eelolevatel valimistel on võimalus see kummutada.
Martin Kala kuulub Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu poolt appi palutud hea valimistava vaatlejate hulka.