Richardi väiksed naginad volikogus

Shakespeare’i näidendite sõnumid on igavikulised ning lavastajail tuleb neid tõlgendada just tänaste vaatajate jaoks. Küllap oli Butteri lavastusest minuni jõudnud sõnum mõjutatud ka esietenduse kuupäevast, kuid tegelaskonna tänapäevastesse ülikondadesse riietamine tahtis ju ometi millelegi viidata. 

Ja kuna Vanemuise meespere oli ka mängulaadilt kaugel tavapärasest ettekujutusest inglise peeridest ning laval käis pidev sebimine võimu ümber, hakkasid karakterid üha enam meenutama meie koduseid poliitpeerusid. Vaadates lavastust kunstilise metafoorina lähinädalail Eestis toimuvaile «koalitsioonikõnelustele», läheb asi päris huvitavaks.

Siis me mõistame, miks Jüri Lumiste Ri­chard on just selline, nagu ta on. Mees meie hulgast, selline, kellele paljud eile oma hääle andsid. Võimu ihkav tagatoamees, kes on hakanud soovima ise eestoas istuda. 

Lumiste täpne mäng

Omaenda valimiskampaaniat organiseeriva spindoktorina kogub Richard linnakodanikud ennast kuningaks paluma, lükates esmalt ettepaneku muidugi «otsustavalt» tagasi.

Niiditõmbajana on Richard varjus kuningas Edwardi (Ao Peep) korraldatud kahe suguvõsa «leppimisläbirääkimistel». Pärast kõneluste õnnelikku lõppu on  ta aga esimene, kes annab täpseid näpunäiteid äsjaste «partnerite» kaela kahekorra käänamiseks.

Lumiste mäng neis stseenides on kõigis detailides täpne – vaadakem vaid enda ümber! Praegu pole küll hirmutavat Towerit koos alati teenistusvalmis komandandiga (Ott Sepp). Kuid sõbralike politseiülemustega võib ju koos (sala)küttimas käia ja seal neile vihjeid jagada.

Keegi ei kõnni tänapäeval enam ringi ämbriga, kus on vaenlase maharaiutud pea, kuid uurimisorganite lekitatud ajakirjanduslikku solgiämbrisse sobib ohtliku rivaali pea ka nüüd üsnagi hästi. Kuulujuttude levitamiseks polnud vaesel Richardil võimalik kasutada muud kui suulisi allikaid, tänapäeval piisab vaid paarist näpuliigutusest internetikommentaariumis.

Tehnoloogia on võimsalt arenenud (kuigi keskaegsed käerauad on vajalikul hetkel ka nüüd alati kasutusel), kuid inimloomus ja võimu ümber sebimise mehhanismid on jäänud samaks – see paistab olevat lavastuse põhisõnum. Lumistega võrdväärselt kannab endas kaasaegset hingust ka Marika Barabanštšikova kuninganna Elizabethina, näidates meile võimukat «esimest leedit», kes võimust ilma jäänuna seda mõnda aega ei taipagi. 

Üks nauditavamaid stseene on pikk dialoog Lumiste ja Barabanštšikova vahel, milles Richard püüab kosida Elizabethi tütart. Oskuslik demagoogia, millega ta varem oli võrgutanud leedi Anne’i (Maria Soomets), siin enam ei tööta. Täpsena mõjub lavastuse kontekstis ka Merle Jäägeri kuninganna Margaret. See «veteranpoliitik» ei nea ega tee ettekuulutusi, ta lihtsalt räägib, mis juhtuma hakkab, sest teab seda omaenese kogemustest.

On hämmastav, kui taltsalt koorekiht tema sajatusi kuulab, jääb mulje, et nad teavad, et see on poliitiline paratamatus. Värvika topeltrollide paari loovad Leino Rei ja Alo Kurvits, mängides pikemat ja lühemat mõrvarit ning vanemat ja nooremat kuningapoega. Kiitust väärib seejuures Kurvitsa intensiivsus ja mõttetäpsus. 

Kuid paraku oli see ainus juhtum, kus topeltosade mängimisel mingit mõtet võis aduda. Teistel puhkudel jäi mulje, et lavastajal oli ettekirjutus toime tulla täpselt 19 näitlejaga, kas neist ka piisab, ei paistnud kedagi huvitavat.

Eriti piinlikuks kiskus asi lõpupildis, kus Bosworthi lahinguks vajas lavastaja (millegipärast?) masse ja oli sunnitud «kasutama» ka suurrollides esinenud daame, kellest said kiivritesse topitud ja ümber riietatud sõjasulased. 

Arusaamatu ooperlik finaal

Vanemuise kui sünteesteatri traditsioon, mille trumbiks oli truppide segunemine, paistab olevat ununenud. Kahjuks pöördus enam-vähem huvitava mõttedraama rööbastel sõitnud lavastus oma õnnetus lõpu­stseenis üldse halvas mõttes ooperlikuks.

Kurb oli Richmondi kehastanud Tanel Jonase pärast, kellel polnud muud ülesannet, kui «esindada kõike, mis on hea ja üllas», nagu kavalehel kirjas. Paraku jäid ka Richardi lõpumonoloogid sellises soustis vaid sõnavirvenduseks. Nii ei jõudnudki lavastus traagiliste nootideni, jäädes lihtsalt «väikeseks naginaks volikogus».

Ebaõnnestunud finaal heitis valgust ka kogu ettevõtmise sisulistele hädadele. Ainuüksi käesoleva aasta jooksul kolm  Shakespeare’i lavastust (Tartule lisaks «Torm» Küprosel ja «Othello» Inglismaal) teinud ja vahepeal ka infarkti läbi põdenud Barrie Rutter tundub olevat professionaalne töömees ja küllap ka hea näitleja, kuid ilmselt mitte lavastaja «kes tähti taevast alla toob».

Sellise tempo juures on pealiskaudsus paratamatu. Ta on osav mees Shakespeare’i kaasajastama ja lühendama, nõrgemaks jääb kontseptsioon ja vist ka töö näitlejatega. Paljudes rollides oli näha selge ülesande puudumist, mille taga kummitas lavastaja suutmatus anda tegelasele süsteemne tänapäevane tõlgendus. Kogemustega mehed nagu Kaljujärv ja Tommingas suutsid oma osad siiski vähemasti teatud aja jooksul huvitavaks teha, nooremail selleks paraku veel elu- ja kunstipagasit nappis.

Nii jääbki kummitama kahtlus, kuivõrd on kogu positiivne ikkagi lavastaja teene ja kuivõrd peame tänama hoopis Williami igavikulisuse liitumist Anu Lambi suurepärase uue tõlkega? Kuid Lilja Blumenfeldi metalselt kõle ja sisutäpne lavakujundus ning selge vihjega kostüümivalik ei saanud ju sündida lahus lavastajast? Nagu vist ka Lumiste osatõlgendus?

UUSLAVASTUS
William Shakespeare
«Kuningas Richard Kolmas»
Tõlkija Anu Lamp
Lavastaja Barrie Rutter
Osades: Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Maria Soomets, Ao Peep jpt
Vanemuise esietendus 17. oktoobril Sadamateatris