Rääkides eestlaste ja venelaste ühiskondlikust lepitamisest, pakub Ida-Virumaa populaarseim poliitik ja Narva linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin, et esmalt võiksid eestlased korraldada kampaania «Nädal ilma venelasteta».
Ühiskonda lõhestab venelaste solvumine
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
29. oktoober 2009, 14:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Et eestlased asendaksid venelasi kaevandustes ja elektrijaamades, konveieritel ja teenindussfääris, transpordis ja prügikäitluses,» selgitab äsja kohalikel valimistel Narvas keskeltläbi iga viienda valija hääle saanud Stalnuhhin.
«Et eestlased prooviksid ära elada keskmise venelase palgaga, mis on keskmise eestlase palgast palju madalam. Et elaksid üle keeleinspektsiooni pealejooksu. Et eestlased püüaksid aru saada, mida tähendab päevast päeva kuulda enda aadressil sõnu «okupant» ja «tibla»,» loetleb ta.
Stalnuhhini sõnul võiksid eestlased selle nädala jooksul kuulata igasugustest infoallikatest pidevalt kõlavaid lollusi, näiteks eestlastest kui ameeriklaste puudlitest, kes on USA propaganda mõju all. «Ja seejärel istuks maha, vahetaks muljeid ning arutaks rahulikult, kuidas edasi elada,» ütleb ta.
President muutku suhtumist
Keskerakonda kuuluv Stalnuhhin on skeptiline, sest Eesti ühiskond polevat küps lahendamaks eestlaste ja venelaste ebavõrdsust.
«Kas tahate öelda, et ühiskond on küps neid probleeme lahendama? Mina nii ei arva,» ütleb ta. «Te keedate suure poti midagi maitsvat, pingutate selle nimel pikka aega, aga kui suvalisel kretiinil on võimalus söögi sisse sülitada, siis ei maksa tehtud töö ja nähtud vaev midagi.»
Stalnuhhini väitel ei ole Eestil lootust jõuda normaalse kodanikuriigi staatusesse enne, kui vabariigi president oma suhtumist siinsetesse venelastesse muudab. «Kas Eesti riik saaks hakkama kas või sellega, et kindlustab, et vabariigi president väldiks vene keele okupatsioonikeeleks nimetamist? Kui jah, siis on mõtet sel teemal edasi arutada, esialgu aga mitte.»
Stalnuhhini arvates pole Eestil isegi kaugemas perspektiivis lootust jõuda kodanikuriigini. Tema väitel viiakse juba 20 aastat Narvas läbi sotsiaalset uuringut ühe ja sama metoodika alusel, kus palutakse vastata küsimusele, kas Eesti liitumine NSVLiga oli vabatahtlik või vägivaldne.
«1990. aastal, kui Eesti oli veel NSVLi koosseisus, arvas ainult 36 protsenti narvakaid, et liitumine oli vabatahtlik. 44 protsenti oli veendunud, et tegemist oli NSVLi vägivallaga. See tähendab, et kaks kolmandikku vene keelt rääkivatest inimestest olid Eesti riigile lojaalsed,» ütleb Stalnuhhin.
«Tänavu vastanutest kinnitas ainult kaheksa protsenti, et 1940. aastal oli tegemist agressiooniga. See on masendav ülevaade sellest, mida on Eesti riik 20 aastaga oma russofoobse sise- ja välispoliitikaga saavutanud.»
Viimase rahvastikuministri Urve Palo arvates ei tohiks siinseid vene keelt kõnelevaid inimesi vaadelda üldistavalt, homogeense massina. «Meie venekeelse elanikkonna hoiakud on inimeseti väga erinevad, sõltuvalt haridusest, elukohast, sissetulekust, vanusest ja kodakondsusest,» ütleb Palo.
Tema sõnul peame olema väga ettevaatlikud vene inimestest meedias rääkides, sest paljud vene inimesed tarbivad emakeelse ajakirjanduse kõrval palju ka eestikeelset meediat. «Ja selliseid inimesi tuleb õnneks ainult juurde. Kui me kipume meedias vene inimesi sildistama Venemaa-meelseteks, oleks see karuteene kogu ühiskonnale,» ütleb Palo.
«See, et siinsed venelased tahavad tagasi Nõukogude Liitu, on müüt. Vaadake või viimaseid valimisi ja kuidas Dmitri Klenski Nimekirjal seal läks (Tallinnas 2620 häält ja 1,2 protsenti valijaist – toim). See näitab, et keegi ei taha tagasi vanu aegu,» märgib Palo.
Erinevalt Stalnuhhinist on Palo optimistlik, et vene inimesi saab juba lähitulevikus Eesti kodanikuühiskonnaga siduda. «Alustades või sellega, et tööle kandideerimisel võiks võrdsete konkurentide põhjal eelistada kas või seda inimest, kes on muust rahvusest,» ütleb ta. «Ma mõtlen seda nii eestikeelsete kui venekeelsete kollektiivide puhul. Sest teisest rahvusest tööline rikastab kollektiivi ja annab organisatsioonile lisaväärtuse.»
Vaidlus toob mõistmise
Palo arvates on kodanikuriigi päästerõngas noored. «Riik peaks soosima, et eesti ja vene lapsed käiksid koos lasteaias. Nii kasvaksid noored maast madalast koos üles,» ütleb ta.
Koos kasvamine tähendaks, et erinevast rahvusest noored oleksid teineteisega juba väiksest peale harjunud. Vene emakeelega noored ei kardaks siis kandideerida tööle mõnda riigiametisse, peljates oma vigast eesti keelt, ütleb Palo.
Endise rahvastikuministri sõnul näitavad uuringud, et ligi 60 protsenti nii eestlastest kui ka eestivenelastest soovib, et nende lapsed käiksid koos eestikeelsetes lasteaedades.
Palo sõnul sooviks tervelt 18 protsenti vene emakeelega lapsevanematest Eestis juba praegu panna oma lapsed eesti õppekeelega koolidesse. Koos õppimisel ei teki ka erinevaid arusaamu ajaloost. «Kui vene noor räägib, et talle räägitakse kodus üht, ja eestlane jälle, et temale hoopis teist, siis las vaidlevad. Just sellist vaidlust ongi vaja, et inimesed üksteist mõistaksid.»
Enn Soosaar: venelased peavad soovima eestlasi mõista
Soov lähenemiseks peab olema kahepoolne. Eestlastel on vaja leida kõige paremad, vene keelt kõnelevatele inimestele vastuvõetavad moodused, kuidas neist saaksid Eestile lojaalsed kodanikud. Ennekõike peab vene keelt kõnelevatel inimestel olema endil soov muutuda lojaalseks riigikodanikuks. Kui selle unustame, pole meil edu loota.
Etnilisi venelasi ei saa ühe vitsaga lüüa. Nende seas on mitu erinevat kihti. Üks, selge vähemus, on need, kelle eesmärk on likvideerida nende hinnangul suur ajalooline viga, mis toimus Nõukogude Liidu lagunemisega. Neid on küll vähe, kuid nad on agressiivsed. Seda näitas meile 2007. aasta aprill. Teine, oluliselt suurem osa on need, kes peavadki Eestit oma kodumaaks.
Ma toon ühe näite – kui sa lähed kloostrisse, siis pead seal käituma kloostri reeglite järgi, mitte ei hakka ise asju dikteerima. Oluline on, et vene keelt kõnelevad inimesed teadvustaksid endale sama tõde.
Eestlastel on väga raske venelasi mõista, kui vastaspoolel ei leidu vähimatki soovi siin tegelikult toimunut mõista. Ja ida poolt tulev propagandistlik surve ei lase vene inimestel kergelt asjade tegelikku tausta mõista.
Me unustame ära, et suur osa sellest 300 000 – 400 000 Eesti vene keelt kõnelevast elanikust on pidevas ajupesus, mis suunatud Eesti omariikluse vastu. See on väga oluline tegur ja selle vastu aitab ainult tervete generatsioonide ning sugupõlvede vahetus. Mis omakorda ei tähenda, et isegi noorte, uute põlvkondade meelsust ei võida šovinistlike meetmetega juba varakult mürgitada.