Prantsuse sõdurite surmaheitluse ajal viibisid ohvitserid VIP-õhtusöögil

Kui viimastel nädalatel on mullu augustisõja ajal Sarobis toimunud tragöödias süüdistatud ennekõike varem samas piirkonnas teeninud Itaalia sõdureid, kes väidetavalt maksid Talibanile ja jätsid piirkonda prantslastele üle andes neid sellest teavitamata, siis nüüd on fookusesse sattunud prantslaste enda tegematajätmised tol päeval.

31-aastane seersant Damien Buil jõudis Afganistani veidi vähem kui kuu aega enne talle saatuslikuks saanud varitsust. Ta oli sõjaväes teeninud kümme aastat, varem käinud missioonidel Kosovos ja Lääne-Aafrikas. «Ta armastas sõjaväge, see oli tõesti tema kirg,» meenutas tema isa Jean-François Buil.

Eelmisel õhtul telefonitsi pojaga rääkinud mehe sõnul valmistas ülesanne minna kerge relvastatusega Sarobi linna lähedale mägedesse patrulli seersant Builile muret. «Ta käis seal mägedes kolmandat korda ja see missioon lihtsalt ei tundunud talle õige,» rääkis hukkunud mehe isa Timesile.

Kahtlused pidasid paika. Buili kordades väiksemat üksust ründas 170-pealine Talibani võitlejate jõuk. Õhu- ja suurtükitule toeta prantslased piirati mägedes ümber ning nad ei pääsenud sealt minema enne, kui järgmisel hommikul. Seersant Buili tappis kuul, mis tabas teda kõhtu, kui ta püüdis esimesi langenud sõdureid katta.

Ühtekokku hukkus selles lahingus kohapeal üheksa Prantsuse sõdurit, kümnes suri hiljem haiglas haavadesse. Veel 21 sai vigastada. See oli Prantsusmaale suurim ühekordne sõjakaotus pärast Liibanoni 1980ndatel.

Ohvrite perede väitel vahetati patrulli juhtima pidanud kapten viimasel hetkel leitnandi vastu, sest kõrgem ohvitser sai kutse VIP-õhtusöögile Kabulis. Nende väitel puudus patrullivatel meestel samal põhjusel õhutugi – ka sõjaväe helikopterid olid saadetud umbes poolesaja kilomeetri kaugusele Kabuli VIP-tseremooniale. Iga välja saadetud mees sai kaasa sada padrunit ja kogu kamba peale oli kaks kuulipildujat.

NATO hilisemates analüüsides arvustati Prantsuse sõjaväge teravalt puuduliku ettevalmistuse pärast. Kui võitlus algas, kutsuti appi teine Prantsuse üksus, mis pidanuks neid aitama miinipildujatulega. Hukkunute sugulaste väitel aga ei tulistatud miinipildujatest kordagi, sest nende lööknõelad olid jäänud baasi.

Sarobi rünnakus esimesena hukkunud 20-aastase kaprali Julien Le Pahuni isa Joel Le Pahun sõnul tulnuks patrull lõpetada kohe, kui üks nende afgaani giididest ootamatult kadus ja teine tabati hoolimata keelust mobiiltelefoniga rääkimast.

«Seal oli ilmselge oht, et nad edastavad infot Talibanile,» märkis Joel Le Pahun. «Kõik ohutuled põlesid, aga neid eirati. Lisaks kõigele muule toimus see põhilisel teel Pakistani, mida [samas piirkonnas varem teeninud] itaallased ei olnud turvanud. Iga imbetsill peaks mõistma, et kui seda ei kontrolli NATO, siis kontrollib seda Taliban.»

Joel Le Pahuni sõnul puudutab tema ja veel kolme hukkunud sõduri lähedaste Pariisi sõjaväetribunalile esitatav hagi inimelude sihilikku ohtupanekut.

Nendega on lubanud kindlalt liituda ka 25-aastaselt Sarobis hukkunud seersant Nicolas Grégoire'i ema Sylvie Bontemps. Tema poeg hukkus, kui püüdis vigastatud kaasvõitlejaid aidata. Mässulised piirasid Grégoire''i sisse ja lõikasid läbi tema kõri. «Kabinetis istuvad ohvitserid saatsid need noored mehed lihuniku juurde,» ütles Bontemps.

Juhtunu eest vastutavate ohvitseride sõnul üllatas neid mässuliste väe suurus. «Me oleme süüdi ülemäärases enesekindluses,» tunnistas kindral Michel Stollsteiner.