Aleksei Lotman: kas lihtsalt jonnime Nord Streamiga?

Aleksei Lotman Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogu liige Aleksei Lotman (Eestimaa Rohelised) kirjutab, et kuigi meie ohutaju idanaabriga seotud projektide suhtes on suur, on mure keskkonna pärast siiski õigustatud.

Eestist on viimasel ajal tulnud mitmed jõulised signaalid, mis kõnelevad Nord Streami kavandatud gaasijuhtme tajumisest keskkonnaohuna. Meie teadlaskond on korduvalt avaldanud muret projekti keskkonnariskide üle, keskkonnaministeerium on juhtinud nendele riskidele meie naaberriikide tähelepanu, riigikogu võttis hiljuti vastu avalduse gaasijuhtmega seotud keskkonnariskidest ja äsja vaidlustas Eestimaa Looduse Fond gaasitrassi teele jäävate miinide lõhkamise loa.

Kui lugeda Nord Streami esindajate vastust riigikogu avaldusele, jääb mulje, nagu oleksime gaasitoru paigaldamise projekti arendajate arvates lihtsalt emotsionaalselt üle reageerimas. Kuidas siis lood tegelikult on?

Esmalt muidugi tasub pilk peale heita Nord Streami esindajate väidetele. Esiteks eiratakse seal rahvusvahelises keskkonnaõiguses üldtunnustatud ettevaatusprintsiipi, mille kohaselt tuleb kahtlusi tõlgenda keskkonna kasuks.

Teiseks, vastuse paljasõnalisus on lausa hämmastav. Mida maksab lause «Kui oleksime kasutanud täpsemat mudelit, oleks tulemus sama olnud.»? Kuidas saab mudelit kasutamata väita, et tulemus oleks sama? Või arvatakse endal selgeltnägija võimed olevat?

Et kolm on kohtu seadus, siis veel kolmas näide, mis räägib projektiga seonduva keemilise reostuse ohu alahindamisest. Nord Stream väidab, et mürgid on kogunenud õhukesse pindmisesse kihti. Igaüks, kes kursis Läänemere reostuse looga, teab vastupidist: kõige tugevam reostus oli mõne aastakümne eest, seega on loomulik eeldada mürkide suuremat sisaldust pindmisest kihist sügavamal.

Seega on Nord Streami esindajate väidete demagoogilisus ilmne, kuid võib ju küsida, kas meie väited on paremad. Äkki oleme samasugused demagoogid, kes otsivad keskkonnaargumente mingite muude kaalutluste katteks? Meie ohutaju idanaabriga seotud projektide suhtes on ju oluliselt suurem mõne teise Euroopa riigi omast. Võin omalt poolt kinnitada, et kuigi tõesti tajun gaasijuhtmega seoses muidki ohte peale keskkonnariskide, on mure viimaste pärast siiski õigustatud.

Läänemeri on väga tundlik ja tugevalt üle koormatud ökosüsteem. Tundlikkuse tingib muu hulgas vähene veevahetus maailmamerega. Selle tõttu on siinsed setted reostunumad minevikus sarnase saastekoormuse saanud Põhjamere setetest. Ja just aeglane veevahetus on tinginud mere süveneva hapnikuvaeguse vaatamata mõningale edule vetikaid toitva lämmastiku ja fosfori merre sissevoolu piiramisel. Osa fosforist on settinud mere põhja ning igasugune setete üleskeerutamine soodustab merevee õitsemist suvel ja hapnikuvaese piirkonna laienemist mere põhjas.

Lisaks fosforile on setetesse kogunenud mitmesuguseid keskkonnamürke. Enim on räägitud ilmasõja lõpus merre uputatud keemia­relvadest, mille kõiki uputamiskohti pole tänini avalikustatud. Kuid isegi uputamiskohtade täpne teadmine ei anna piisavat teavet merepõhjas varitsevate mürkide kohta, sest nii inimtekkelised kui looduslikud tegurid on vahepeal konteinereid liigutanud ja lõhkunud.

Kuid peamiseks ohuks pole teadaolevalt mitte sõja-, vaid «rahumürgid». Pärast maailmasõda hakati põllumajanduses hoogsalt kasutama pestitsiide, millest kurikuulsaim on õigusega DDT. Tulemus ei lasknud end kaua oodata: palju ei puudunud, et merikotkad oleksid välja surnud.

DDT kasutamise lõpetamine on kotkad meie taevasse tagasi toonud, sest selle mürgi sisaldus on meres viimastel aastakümnetel aina vähenenud. Paraku on märkimisväärne osa sellest alles mere põhjasetetes.

Teiseks suureks mürkide rühmaks on PCBd, mille kasutus erinevates seadmetes viis nende sisalduse kasvule keskkonnas ning oleks äärepealt saanud saatuslikuks meie hüljestele. Ka siin on viimasel paaril aastakümnel edu saavutatud, kuid needki mürgid pole suuresti kadunud, vaid settinud mere põhja.

Ja loomulikult ka paljuräägitud dioksiinid, ülimürgised ained, mida oleme keskkonda paisanud väga erinevate protsesside tõttu ja mille kontsentratsiooni Läänemeres alles peame kontrolli alla saama. Needki on kogunenud põhjasetetesse. Ning loomulikult on sinna settinud mitmesuguseid raskemetalle, näiteks elavhõbedat. Kõik see saast ohustab lisaks mereelukaile meidki, kes me neid sööme. Seega on kerglane suhtumine meresetete liigutamisse vastutustundetu.

Ruumipuudusel ei hakka pikemalt peatuma plahvatustega seotud riskidel, kavandatud lõhkamistöödest kavandamata leketest tulenevateni, sest neid on piisava põhjalikkusega käsitlenud akadeemik Tarmo Soomere. Mainimist vääriks siin vaid lekkiva juhtme plahvatuse kumulatiivne risk seoses mere rannikul olemasolevate või sinna kavandatavate tuumajaamade ning nafta- ja gaasiterminalidega.

Niisiis, me ei jonni, vaid taotleme keskkonnamõjude objektiivset hindamist ja alternatiivide kaalumist.

Ning lõpuks, Euroopa Liit on ju otsustanud kliimamuutuse pidurdamiseks vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, seega tuleb piirata fossiilkütuste kasutamist. Uute keskkonnaohtlike torujuhtmete asemel vajame hoopis investeeringud energiasäästu ja taastuvenergeetikasse.