Enn Soosaare arvates idaneb Savisaare peas keeruline intriig. Ta soovitab võrrelda septembri-Savisaare ärritunud lahmimist ning novembri-Savisaare malbust ja äraseletatust.
Enn Soosaar: kausitäis läätseleent
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu valimistel 1999. aastal said sotsiaaldemokraadid – tookord nimetasid nad end mõõdukateks – Toompeale 17 kohta. See on nende parim tulemus pärast iseseisvuse taastamist (kui jätta arvestamata Toomas Hendrik Ilvese võit Eesti esimestel Euroopa Parlamendi valimistel). 2003. aastal kahanes mandaatide arv kuuele, et tõusta 2007. aastal kümnele.
Riigikogu järgmine koosseis selgitatakse 6. märtsil 2011. Tolle kuupäeva ümber tiirlevad kõigi parteipoliitikute mõtted. Ehkki mõned selle aasta arvamusküsitlused on lubanud sotsidele poolehoiu väikest kasvu, mõjuvad kraadimised külma dušina. Jälgigem toetusprotsentide langust: 2007 – riigikogu 10,6; 2009 – Euroopa Parlament 8,7; kohalikud omavalitsused 7,5.
Oht jääda väikeerakonnaks, kes ületab vaid paari pügalaga viie protsendi künnise, on tõsine. Tagasilangus on seda ärritavam, et majandussurutis ja meie praegune poliitiline kriis peaksid soosima sotsiaalselt orienteeritud maailmakäsitust. Närvilikkus torkab SDE juhtfiguuride juures silma.
Ent Eesti sotsiaaldemokraate iseloomustab hoopis olulisem eripära. Nad on suutnud oma kampaaniates hoiduda nii vastaste tõrvamisest kui ka absurdsetest peibutuslubadustest. Mitte absoluutselt, mõistagi, kuid teiste kõrval hinnatava silmanähtavusega.
Mäletate, mitmekordset palkade ning pensionide tõusu järgmiseks neljaks aastaks ja missugust lähiajal saabuvat jõukust tõotasid Keskerakond ja Reformierakond enne viimaseid riigikoguvalimisi?
Usaldusväärsusele ja tasakaalukusele rakenduv maine, mille kujunemisse andsid esimehed Andres Tarand ja Toomas Hendrik Ilves märgatava panuse, on poliitiline kapital. Hõlbus on seda tuulde loopida, keeruline taastekitada. Tõsi, Eestis, nagu teisteski posttotalitaristlikes maades, on tõeluse ja mõõdukusega raske loota valimisedu. Räige populism ja vastaste tümitamine, kõvakäemängud ja edukultus toovad erakondadele hoopis rohkem hääli.
Miks Tallinna volikogus absoluutses enamuses olevale Keskerakonnale (44 kohta 79st) on kompanjoniks tarvis sotse, kellel vaid kaheksa mandaati, jääb paljudele hämaraks. Siiski, riigikogu valimised ei ole kaugel. Nähtavasti on Savisaar otsustanud vältida varasemaid vigu: Keskerakonna võidust hoolimata moodustavad valitsuse teised. Ta peas on idanemas keeruline intriig.
Strategeemi kogu ulatuses me praegu veel ei hooma. Küll aga aimame manööverduste tagamõtet. Keskerakonna ladvik näib uskuvat, et kui järgmised valimised läheks korda läbi viia kahe «ideoloogilise» leeri vastandusena – Keskerakond & Ko versus rahvavaenulikud valged jõud –, tõmbavad nemad viimaks ometi pikema kõrre.
Selleks on vaja Keskerakonna nägu pesta, retoorikat vahetada. Võrrelge septembri-Savisaart novembri-Savisaarega, tema valimiseelseid ärritatud lahmimisi ning eksponeerlikke veiderdusi praeguse paternaalse malbuse ja äraseletatusega.
Ent samas tuleb tingimata ümber kujundada ka poliitiline maastik. Esimesed sammud on astutud. Rahvaliidu kui kadumisele määratud erakonnaga kontakti ei otsita, üksnes meelitatakse üle tegelasi, kes on suutnud valdades toetuspinda säilitada. See-eest pakuti SDE-le sööta. Ja sündiski koalitsioonilepe Tallinna juhtimiseks.
Sotsid on paaril viimasel nädalal olnud leilis. Valimistulemuste järgi kuulub Savisaar raskekaalu, Pihl helveskaalu. Aga ei ole sotsid papist poisid. Nemad toovad Tallinna valitsemisse teistsuguse kultuuri. Nad muudavad seniseid juhtimis- ja käitumismalle.
Kas ka seda, et enam ei kasutata maksumaksja raha parteipropagandaks? Et enam ei harrastata erakondlikku nepotismi? Et enam ei kuule tallinlased linnapealt absurditeaterlikke ennustusi, mille järgi kohe pärast 18. oktoobrit devalveeritakse Eesti kroon, vähenevad järsult vanaduspensionid, kukub peaminister Ansip?
Jah, me oleme tõsise probleemi ees. Kui palju on meie hulgas neid, kes usuvad poliitikute teiseks saamist? Viimasest poriloopimisest, vahukloppimisest, valijate lollitamisest – ühest vastikumast iseseisvas Eestis – pole kuudki möödas. Nii et oli, mis oli, aga nüüd tõmbame vanale joone alla, olnule risti peale.
Meil on hulk vanasõnu ja kõnekäände teemal «kes sa oled, see sa oled». Eestlased on aastasadu kahelnud võimaluses vanale karule uusi trikke õpetada või kullist tuvi teha. Nad on teadnud, et koer ei muuda karva, vares ei heida sulgi, uss jääb ussiks ka pärast naha vahetamist. Ei kikkast saa kana ka siis, kui kikas kaagutama kukuks.
Ja veel üks asi. Eesav, Iisaki vanem poeg, oli kütt ja väljal uitaja. Jaakob, tema noorem kaksikvend, elas telkides, kasvatas karja ja pidas plaani saada suure hõimu juhiks. Eesav tuli väljalt, väsinud ja kõht tühi. Vennal podises potis punane leem. Jaakob ei olnud kade. Ta oli nõus näljast venda aitama. Siiski ühel tingimusel: Eesav müügu talle oma esmasünniõigus. «Milleks mulle esmasünniõigus, kui ma nagunii nälga suren,» ütles Eesav ja loovutas vandega esimese poja õigused.
Jaakob andis Eesavile vastu leiba ja kausitäie kosutavat läätseleent.
Meie sotsiaaldemokraatidel ei ole esmasünniõigust turule tuua. Ometi on nende poliitiline maine suhteliselt hea, ja sellegagi annab kaubelda.
Mida Keskerakond sotsidele pakkus? Nagu kuulsime, on Savisaar nõus Pihli meeste ja naiste lojaalsuse hüvituseks lubama sotse Tallinna volikogu aseesinaiseks, üheks aselinnapeaks ja üheks linnaosavanemaks. Näpuotsast pudisevad parteisõduritele veel mõned palgalised ametikohad.