Mišutka Tartust Võru tänavalt

Küsimustele, miks kirjanikust kolumnisti, ajakirja Looming peatoimetajat Mihkel Mutti lapsena Karukeseks hüüti ning miks Mutt peidab oma tekstidesse tähelepanu teritavaid võõrsõnu, leidis Rein Veidemann vastused raamatust «Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv»

Mišutkaks ja Miškaks  kutsuti varases lapsepõlves oma pere ringis praegust Loomingu peatoimetajat ja eesti tänapäeva proosa klassikut (kas juba? – jah, T. S. Elioti mõistes, milles klassikut iseloomustab küpsus, klapib «klassik» küll) Mihkel Mutti. Seda, miks just hellitusnimi Karukene, seletab autor isapoolse suguvõsa õigeuskliku tausta ja vanaema Peterburi-aastatega.

Mälestuste II köite «peategelaseks» on lapsepõlvekodu Võru tänav 182. Loeme, kuidas see maja 1940–1950ndate vahetusel valmis, kuidas sisustati, kuidas kujunes selle Umwelt ehk omailm (koduaed, kiviktaimlad, hekid, koduloomad, peresisene ja naabritevaheline suhtlemine) ja kuidas see omailm suhestus Lebenswelt’i ehk eluilmaga (ülejäänud linna ja ühiskonnaga), kui siin kasutada viimasel ajal kultuurisemiootikas käibivaid karakteristikuid.

Tahan siis kohe öelda, et tulevase literaadi mälestused ei paku huvi üksnes tema loomingu ühe või teise süvakihi, motiivistiku ja tegelaskujutuse päritolu väljaselgitamise seisukohast. (Mihkel Mutt on mitmes kohas ise osutanud, kus ta oma tulevastele tegelaskujudele on leidnud elust endast eeskujusid.) Sama hästi või isegi veelgi enam avaneb siin ühe keskmise eesti pere või n-ö suguvõsamonaadi saatuselugu.

Lugu, milles eri ajastud ja neid lahutavad kataklüsmid jätavad inimeste käitumismustritesse kustutamatud jäljed (näiteks Muti ja ka siinkirjutajate vanematel tõrksus nende endi mineviku eksponeerimisel ning ettevaatlikkus), mis ühelt poolt ühendab terveid põlvkondi, teiselt poolt loob aga erisusi (veidrusi, normihälbeid ja anomaaliaid) mingite juhuslike, kuid edaspidi paratamatuseks kujunenud seikade tõttu. Seetõttu võib ka igast pere- või suguvõsaloost leida midagi erandlikku. Muttide peres oli seda erandlikkust ilmselt antud aga rohkem kui mõnele teisele keskmisele eesti perele.

Mälestuste selle raamatu teiseks peategelaseks tõusebki Mihkel Muti isa Oleg Mutt, kelle kohta tahaks kasutada nii Bertolt Brechti mõistuloolise näidendi «Hea inimene Sezuanist» pealkirja kui ka selle näidendi põhimotiivi. Seal nimelt otsivad jumalad läbinisti head inimest, et õigustada inimkonna eksistentsi. Tulemus on aga see, et inimene saaks ju olla hea, kuid olud ei võimalda seda. Oleg Mutt – vähemalt tema kirjanikust poja mälestustes – oli aga hea inimene ka olude kiuste. Anglistika professori Oleg Muti puritaanlikkus ja absoluutne karskus, ta leebe keep smiling, kohusetunne ja ohvrimeelsus, ülim tagasihoidlikkus, koguni pelg, ta maitse-eelistused nii ihu- kui vaimutoidusedelil, ta loomaarmastus, harrastused ning kodused rituaalid (näiteks korrapärane matkamine looduses, diafilmide vaatamine) – kõik see koondub väliselt pastelse, aga seesmiselt kindla eetilise teljega toestatud isiksuse portreesse.

Lugedes tundsin sügavat sümpaatiat selle ajastute ebaõigluse taustal traagilise inimese vastu. Võimalik, et just see süntees «alati keskteest» (always in the middle) ja oma töö- ning Umwelt’iga režiimi vastasest protestist tagas eestluse – Mihkel Mutt võrdleb oma isa väliseestlasega, kes ta esimesed kaksteist aastat tänu kolonelist vanaisa Victor Muti diplomaatilisele teenistusele kahtlemata oli ka olnud – südamiku kestmise. Et see kõik Eesti iseseisvuse taastumise järel ühte «kollaboratsionismi» patta kallati, see tulenes enamasti võimupiruka pärast peetavatest päevapoliitilistest võitlustest, igal juhul tahtmatusest mõista üht eestlaste ellujäämise määravamat modus vivendi’t, kohanemist oludega ja samas visalt oma sihtide poole püüdlemist.

Lapsepõlvest ei pääse, möönab Mihkel Mutt ühes paljudest lapsepõlveseiku kirjeldavas lõigus. Näiteks see, et praegugi kummitavad teda rohkem Nõukogude aja lastekirjanduse šedöövrid. Muti mälestused pole lihtsalt «aruanne», vaid autopsühhograafiline analüüs. Ta otsib oma praeguste eelistuste ja käitumistavade seletusi nii oma päritolust kui ka lähimast inimeseks kasvamise ümbrusest.

Imestab, kui idülliline oli siiski tema jaoks Võru tänava kodu – seejuures aegadel, mida nüüd kiputakse kirjeldama kui ahistuste pärapõrgut. Mihkel Mutt siiski väldib laussentimentaalset nostalgiat. Siin-seal kohtame Muti kirjanduslikuks trumbiks olevat vaimukat irooniat ja eneseirooniat. Mihkel Muti mälestusi loeme kui «inimlikku dokumenti», sest autori suhe lugejasse on usalduslik, puhuti lausa pihtimuslik. Mitmel leheküljel kohtame arutluse kinnituseks sõna «ausalt!». Üha korduvad ka lubadused «sellest edaspidi», mis lasevad arvata kirjutajas juba mingi tervikpildi olemasolu. Tähtis on seegi, et mäletatava mineviku seiku kommenteeritakse teadlikult oleviku vaatekohast. Sellega võib mõistagi libiseda «kõik parem ja kaunim on juba olnud»-diskursusse. Muti suhe oma lapsepõlve on pigem avastajalik-imestav. Ja kaasatundev.

Mind huvitas, kas Mutt ka selles teoses üllatab lugejat mõne niisuguse sõna või väljendiga, mis iseloomustab teda kui «kirjanduslikku vürtsitajat». Mutil on nimelt kombeks poetada aeg-ajalt teksti niisuguseid võõrsõnu, mis teritavad lugeja tähelepanu oma haruldase kasutatavuse või keerukusega. Leidsin: nonšlanss (lk 78)! Sellesse võõrsõnasse on kokku võetud «hooletus, muretus, külmaverelisus».

Muide, jäin mõttesse, mis on omakorda selle võõrsõnalembuse taga, mis iseloomustab mind ennastki? Arvamus, et koduvillane «eesti keel» ei suuda edasi anda seda viimset varjundit? Või sajanditaguse «sakslikkuse» slepiga peenutsemine? Puuduva siniverelisuse ihalus? Ei tea. Muti sõnaliste «keerukujude» taga võib aga olla just raamatus kirjeldatud peresisese keelekasutuse mitmekesisus (inglise, saksa, vene, eesti) ja teadlik võõritus­efekti taotlus.

Raamat

Mihkel Mutt
«Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv»
Fabian, 2009
205 lk