Sigrid Kõiv: moodne mure

Mu tädi kukkus redelilt alla ja ta põlv sai viga. Nii hullusti, et ta viidi haiglasse esmaabi saama. Tädi lamas seal kusagil kardinate vahel 11st õhtul kümneni hommikul. Ta kartis, et on unustatud.

Kui mõnele mööduvale meedikule endast hõigetega märku andis, siis öeldi talle õhtupoole ööd, et kohe tullakse, ja hommikupoole ööd, et neil lõpeb kohe vahetus, aga uuest vahetusest tullakse.

Kell kümme hommikul saabus tõesti arst ja pragas, et miks viga saanud põlvel jääkotti pole. Võimalik, et see oli tohtri retooriline hüüatus, märkides nii töökorralduslikku korralagedust. Ent et kuuldekauguses ei paistnud kedagi, kes oleks pidanud end selles süüdi tundma, jäi tädile mulje, et jääkoti pidi ta oma liikumisvõimetusele vaatamata ise hankima.

Keegi tuttav oli lapsega haiglas ja iseloomustas kogemust sõnaga «hundikoobas». «Äh,» mõtlesin ma sellest kuuldes, «õrn loominguline natuur, muud midagi.» Aga veidi aega hiljem tuli mul viibida samas raviasutuses ja ma pean tema hinnanguga nõustuma: ei mäletagi, millal varem oleksin nii palju nii mõistetamatutel põhjustel sugeda saanud nagu sealsete õdede käest.

Emeriitprofessor Ain-Elmar Kaasik kirjutas usust arstiabi kõikvõimsusesse (PM 3.11) ja sellest, et meditsiini areng toob uue probleemi: arstid ja patsiendid ei saa enam omavahel suheldud, sest moodne diagnostika lubab tõve kindlaks määrata ilma, et oleks tarvis üle paari-kolme lause vahetada.

Suhtlemisprobleemidele viitas oma hiljutises intervjuus (PM 5.11) ka tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna.

Nii nagu meedikud on erinevad, on seda ka patsiendid. Üks suudab minestamata põrnitseda oma lahtist luumurdu, teine kardab juba odraiva nähes, et nüüd mädaneb silm peast. Võimalik, et siin mängib rolli mingi aastakümnetepikkune möödalask keskkooli inimeseõpetuse õppekavas, kuigi ma ei usu, et meditsiini baaskursust oleks võimalik kooliprogrammi panna.

Jõulukuu algab kolme nädala pärast ja tõenäoliselt hakatakse ka tänavu raviasutustele heategevuslikus korras raha koguma. Ent sedapuhku võiksid haiglad seda raha kasutada oma personalile suhtlemiskoolituse korraldamiseks. Kindlasti pole ühelgi raviasutusel ka moodsat aparatuuri liiga palju, ent suhtlemine näib Eesti tervishoius olevat ravivõimalusest suurem probleem.

Öeldakse, et kui inimene on rahul, räägib ta sellest kolmele inimesele, ja kui ta pole rahul, siis kümnele. Tervishoius kehtib sama põhimõte ning isegi kui paljud inimesed saavad arstiabi psühhotraumata, siis suhtumise kujundavad ikkagi need, kellel arsti või õega ei vea.