Jaak Johansoni ja Silver Sepa tantsuetendus taastab hääbunud sidet

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silver Sepp (vasakul) ja Jaak Johanson jätavad etenduses ruumi ka pärimusele.
Silver Sepp (vasakul) ja Jaak Johanson jätavad etenduses ruumi ka pärimusele. Foto: Merli Antsmaa

Reedel esietendub Viljandi pärimusmuusika aidas värskel viisil pärimust ning kaasaegset tantsu ja muusikat lõimiv kosmofolkloorne tantsuetendus «Tantsumasin».


Etenduse loojad lubavad improvisatsiooni pärimuse piires, mis on samas segatud tõusvate ja laskuvate kaasaegsete vooludega.



Lavastaja, tantsija ja koreograaf Silver Sepp, oled niisiis veendunud, et Eestis hääbuv individuaalne tantsutunne nõuab äratust ning äratatuna annab uue perspektiivi meie rahvatantsule?


Isikupärane rahva- ehk pärimustants algab sealt, kus soolomuusik mängib nii kaasakiskuvalt, et süttiv kirg ei jäta võimalust paigal püsida. Kontakt muusiku ja tantsija vahel on teineteist tiivustav ja impulsse andev. Rahva- ja seltskonnatantsudes on see raske tekkima, sest tantsitakse ja mängitakse kindla vormiga lugu.



Uueks, kuid tegelikult unustatud vanaks varieerivaks pärimustantsuks on kõige inspireerivamad vanemad vaba vormiga torupilli-labajalad ja lõõtsa-kasatskid, kus pillimees paneb mängides loo kokku erinevatest motiividest, just nii, nagu hetkel tunne on. Tantsija on täielikult tema võimuses.



Seda tunnet olen kogenud läbi kontakti võõraste kultuuridega ning hakanud aru saama meie kodumaisest tantsukeelest, mis on väest tühjaks valgumas.



Nii et siis missiooniga etendus?

Igatahes. Sünergiline muusika ja tantsija vaheline side on kadunud ning see väärib taastamist. Samuti peab tutvustama pärimusega seoses oleva tantsimise võimalusi Eestis laialt vohava lava-rahvatantsu kõrval.



Ega vanade reeglitega rahvatants ja moodne liikumisvabadus kõla kuidagi sama vastuoluliselt kui improvisatsioon pärimuse piires?


Arhailine ja kaasaegne tants on etenduses külg küljega kõrvuti, piltlikult nagu Eesti pärimusmuusika keskuse hoone, kus kohtuvad vana kivist ait ja moodne klaasosa. Etenduse pärimuslik pool jääb oma olemuselt originaalilähedaseks, kaasaegne tants on sellest uksepaotuse kaugusel, teises ruumis.



See on sama vastuoluline, kui ühe rahutu hinge elutee, millest etendus kõnelebki.


 
Lubate arhiivisügavustest välja tuua avastamata eesti helimaastikud, millest inspiratsiooni saanud pärimustants näitab ennast veel tantsimata viisil.


Minu jaoks avastus ongi need kordusi ja vaba varieerimist täis pillilood. Enamiku kasutatud pillilugude taasesitust pole kuulnud isegi pärimusega tihedalt seotud inimesed. 



Mida teie jaoks kosmofolkloor tähendab?


Kosmofolkloor on midagi etno-futu sarnast, kuid märksa suurema vabadusega. 



Kas domineerima jääb lõpuks muusika või tants või on ebaõiglane neid üksteisest lahutada?


Pimeda jaoks domineerib muusika ja kurdi jaoks tants. Kes saab oma meeli vabalt kasutada, selle jaoks moodustub tervik.



Uus lavastus


Tantsuetendus «Tantsumasin»


Lavastaja: Silver Sepp


Osades: tantsija ja laulja Jaak Johanson, tantsija ja koreograaf Silver Sepp, pärimustantsija Kadri Lepasson, muusikud Tiit Kikas, Cätlin Jaago, Tarmo Noormaa jt


Esietendus 13. novembril


Viljandi pärimusmuusika aidas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles