«Hukkunud Alpinisti hotelli» maagiast ja müstikast*

Kiwa
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiwa
Kiwa Foto: Pm

Ühelt poolt tundub, et oma kultusliku maine tõttu on «Hukkunud Alpinisti hotell» ja sellega seonduv üle tähtsustatud. Samas, ega meie ahtas kultuuriruumis leidu naljalt teist teost, millele vihjavaid metamärke või tagasiviiteid võib pikkida niivõrd laial tähendusribal.


Filmi nostalgilis-kultuslik retseptsioon tekkis 90ndatel, kui tollele ajale iseloomulikud väikesed subkultuurid projitseerisid filmile oma tähendusi. 



Ühtlasi avastasid mitmed uue põlvkonna elektroonilised muusikud Sven Grünbergi filmimuusika esteetilisest manifestist enda jaoks olulisi arhetüüpe.



Ka tekitasid mõnedel otsestel laenudel põhinevad kunsti- ja muusika-aktid kahtluse, et mingi põlvkondlik salakood uuristab ühe filmiga sündinud labürindi kaugemates soppides. 



Ja kui tollal tundus, et võimalik on valida ka Luarviku ja Olafi süntaks, siis nüüdseks on selgunud, et me kõik elame inspektor Glebsky jutustatavas loos, tema lipsustatud peadest sündiva bürokraatia, nivelleerimise ja neokonservatismi diktatuuri peal.



Omaette käsitlust vajaks Grünbergi loodud soundtrack. Selles on mägede eraku strukturaalset mõtteselgust ja õhurõhu muutusest tingitud taju iseärasusi. 



Teksti tasandil juhiks tähelepanu teksti materiaalse osa nihetele, mida võiks võrrelda psühhedeelse serialismi ja dub-efektidega 60.-70ndate muusikas ja kunstis.



Kaja, glossolaalia, speech-errorid, Luarvik Luarvik ja Simon Simonet. Kaja ja pudikeelsuse peamine tähendusvari on tajuaparaadi delokalisatsioon, mis võimaldab tajusid, mida peetakse omaseks lunaatikutele, skisofreenikutele ning müstikutele.



Sensoorne disorientatsioon on maailmakirjelduse dekonstruktsioon – veel üks mõtteline riim inspektori kohtumisele kummalise hotelliseltskonnaga.


Filmi interjöörid – eraldatud hotell lumiste mäetippude vahel – oma steriilsuses on hüperšikk-modernid ja õõvastavad.



Vaimustus elektroonilisest reaalsusest, süntesaatorite kõne, lõpmatuse masinad. Ja futuristlik usk, et elektroonika aitab inimesi nende vaimsetes püüdlustes, meele teadlikuks muutmises ja paremaks muutumises.



* ilmunud ajakirjas Muusa

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles