Jelena Skulskaja: loete raamatuid? Ja häbi ei olegi?

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Jelena Skulskaja mõtiskleb, milliseid ühiskondlikke taga­järgi võib kaasa tuua halbade raamatute lugemine ja huvi puudumine heade raamatute vastu.

Luis Buñueli filmis «Vabaduse fantoom» on selline episood: külalised saabuvad vastuvõtule moekasse majja, astuvad luksusliku, aga täiesti tühja laua juurde ning võtavad istet neile ette nähtud kohtadel, milleks on tualetipotid.

Nad vestlevad, teevad suitsu, siis aga üks külaline vabandab, tõuseb laua tagant püsti, tõmbab püksid üles ning küsinud toatüdrukult teed, leiab koridori lõpust pisikese eraldatud ruumi.

Ta istub seal tillukese laua äärde toolile ning talle ulatatakse spetsiaalsest aknakesest toitu, mida ta asub sööma täielikus üksinduses. Pidusöögi ajal koputavad teised külalised mitu korda uksele. «Kinni!» vastab mees ja üks külaline teise järel peab nukralt ukse tagant lahkuma.

See ei ole üksnes meie kokkulepitud tingmärkide jäikuse paroodia, see pole üksnes viide meie käitumisreeglite suhtelisusele – mulle tundub, et meistri metafoor on laiem, sügavam ja tõsisem: seda, mida veel äsja peeti inimelu luksuseks, võidakse juba homme lugeda häbiväärseks.

Veel hiljaaegu olid veidigi intelligentsemate inimeste jututeemaks loetud raamatud (eelkõige just raamatud, alles siis filmid ja teatrietendused), praegu aga peetakse niisugust vestlust häbistavaks ja ebaviisakaks. Miks? Aga sellepärast, et keegi ei taha tunnistada, milliseid raamatuid ta enamasti loeb.

Lihtsam on öelda, et üldse ei loe, kui hakata häbenedes üles lugema kogu seda rämpsu, mis, muide, kaunistab ka vestluskaaslase öökapipealset. (Ma palun loomulikult andeks kõigi nende käest, kes ei teagi, mis on naistekad ja krimkad, vaid loevad näiteks uuesti üle Hermann Hesse «Klaaspärlimängu».)

Ma kõnelen siinkohal võimsast suundumusest, mitte eranditest, olgu näilistest või isegi tegelikest. Mõne aja eest sõnas Adolf Šapiro, kes lavastas Moskvas Ray Bradbury teosel «451 Fahrenheiti» põhineva lavastuse, mille peaosas on Elmo Nüganen, et akadeemik Kapitsa väitel polevat kolmveerand moskvalastest lugenud ühtegi raamatut!

Bradbury antiutoopia manab meie silme ette kauge tuleviku, mil inimesed ei vaja enam üldse raamatuid, ning neid, kes siiski soovivad kangekaelselt lugeda, jälitatakse, raamatud aga põletatakse.

See, mis praegu meie ümber aset leiab, on õigupoolest Ameerika fantaasiakirjaniku kujutatud tuleviku teoks saanud karikatuur.

Agressiivne, primitiivne ja metsik massikultuur on võitnud ning nii ei leidugi Moskvas head näitlejat, kes selles ei osaleks, olgu seriaalides, jutusaadetes või mõnel muul moel. Peaossa kutsuti nimekas eesti näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen, sest ta paikneb väljaspool vene massikultuuri konteksti.

Bradbury romaanis leiab kangelane lõpuks inimesed, kes on suutnud jälitajate eest varjuda ning säilitavad peas suurepäraseid raamatuid, et neid soodsamate olude tekkides taas paberile kirja panna...

Elu ilma kirjanduseta eelkõige kalestab kohutavalt, sest massikultuur on alati agressiivne ja kale, samal ajal kui viimistletud kõne loob juba iseenesest heasoovlikkuse ja sallivuse õhkkonna: metafoor õilistab, sirgjooneline väljaütlemine aga välistab nüansid, mis aitavad edasi anda ka kõige ebameeldivamat sõnumit...

Sattusin hiljaaegu osalema jutusaates, kus arutati, kas tänapäeva tugevale naisele on vaja meeskaaslast. Stuudios viibisid vaimustavad, iroonilised, haritud, oma valdkonnas silmapaistvaid tulemusi saavutanud daamid, kuid keegi neist ei toonud arutelu käigus ühtegi näidet kirjandusest või ka laiemalt kunstimaailmast.

Seepärast võttis elu ise arutelus eemaletõukava, korrastamatu kuju, mis ei väljendanud mitte tõde, nagu võiks arvata, vaid ainult materjali, millest üksnes sõnakunst suudab tõe vormida.

Otsene kõne saavutab minu arvates harva oma sihi, seevastu ümberütlemine, vahel isegi kerge mõistukõne, mis nõuab kogemust kuuldut või loetut lahti mõtestada ja näha tagamaid, jõuab palju kiiremini sihile kas või juba seepärast, et see, kes suudab metafoori lahti harutada, rõõmustab oma saavutuse üle ning hindab kulutatud pingutusi. Keeruline on inimestele mõistetavam, sest ainult läbi keerulise võib inimene jõuda lihtsani, aga mitte vastupidi.

«Anna Kareninas» mõtiskleb mehes pettunud Anna tema kunstikalduvuste üle. Mees «ei jätnud vahele midagi, mis selles valdkonnas tähelepanuväärset juhtus, ja pidas oma kohustuseks kõik läbi lugeda.

Ta teadis, et poliitika, filosoofia või usu teemadel oli Aleksei Aleksandrovitš kõhklev ega teadnud vastuseid, aga kunsti ja luule ning eriti muusika alal, millest ta ei saanud midagi aru, oli tema arvamus väga selge ja kindel.

Talle meeldis kõnelda Shakespeare’ist, Rafaelist, Beethovenist...». See tähendab, et ta ei kõnelnud kunstist sugugi nii värskelt ja originaalselt, kui oleks soovinud, ning seepärast sai suhtumisest kunsti üks tähtsamaid kriteeriume, mille alusel nad teineteisest kaugenesid ja lakkasid teineteist mõistmast.

Pole sugugi raske kujutada ette perekonda nii kahekümne aasta eest, kus erimeelsused kunstiküsimustes võisid isegi ilma armukolmnurgata kaasa tuua lahkumineku, aga kuidas ka kujutlusvõimet ei pinguta, ei oska sellist konflikti tänapäeval kuidagi ette kujutada.

Inimesed otsekui jäävad vaimses arengus püsima hetke, mil neid hakkavad huvitama enda arvates olulisemad, pakilisemad asjad: neile ei ole enam tähtis, mida nad räägivad, vaid see, et just nemad räägivad.

Hea kirjandus surutakse marginaalide ruumi, kus ta siiski peab endiselt sissivõitlust, niisiis pole ikka veel alla andnud. Kuid samal ajal mõistab ta oma tähtsusetust ja ebavajalikkust ning püsib tagasihoidlikult varjus klantskaaneliste teoste taga, mille sisu, nagu igasugust kiirtoitu, tarbib ahnelt kogu maailm.

See paneb maailma rasvuma, muudab paksuks ja rumalaks. Naisteka kokakoola mõjub otsekui narkootikum. Ja see tekitab tal, maailmal, mõnusa enesetunde.

Aga kuidas jääb siis inimestevahelise suhtlemise luksusega, mis saab ju teoks just sõnadega, sõnadega oskuslikult mängides, mida õpetab tegema ainult kirjandus? No kuulge, praegusel ajal ei saa ju luksusele mõelda, kõlab ärritunud vastus.