Kihnu kollaaž

Aeg kulgeb Kihnus sootuks teisiti – aeglaselt nagu mööda külavaheteid veerev postiauto ning sõbralikult nagu kihnlastele omane sinatamine.

Kaks Kihnu rahvariides memme on laeva peale kõndinud juba tükk aega enne seda, kui Munalaiu sadamast väljuv pisike parvlaev Amelia ennast mandrist lahku lööb. Nende kördita eakaaslane, kes aega laevale pääsemist oodates kudumisega sisustas, haarab ka seal vardad minutitki kaotamata pihku. «Mul on palju lapselapsi, kuus tükki,» sõnab Kihnus sündinud Leida Jaaksoo, tõstmata pilku nobedatelt näppudelt.

Räägib, et see pole tempo ega miskit – käed elu jooksul tehtud raskest tööst haiged. Aga vanasti... «Siis viidi isegi lehmi karjamaale, ja toodi ka, vardad käes!»

Kuigi elu on Leida Kihnust eemale viinud, veedab ta kõik suved seal: «Mind tõmbab kõige rohkem meri. Ja üldse on mul nii, et saare peal tulevad pisarad silma. Saare elu ja inimesed tunduvad nii südamelähedased! Kihnlased on ikka natuke erinevad kui suure maa inimesed, kas või oma vaadete ja keele poolest.

Nad ise leiavad ka, et on teistest erinevad – võõraid suure maa inimesi kutsutakse ju massakateks! Tegelikult tulevad nad selle suure maa moega ikka kah natuke kaasa. Näiteks sitsijakkide lõiked on aja jooksul kuigipalju muutunud.»

Rahvariiete kandjaid pole suvisel argipäeval Kihnus eriti näha. Nagu ka saare firmamärki, külgkorviga mootorratastel mööda saart uhavaid naisi. Siiski leidub üks kohalik daam, kes rahvariideid ei kanna ja kihutab hoopis ATVga. Mehi hakkab silma nii taluõuedel kui ka sadama lähedal asuva külmhoone juures. Mõned tulevad merelt kalasaagiga, mille kehvuse üle pole viimasel ajal põhjust kurta.

Üht körti kandvat naisterahvast kohtame saare lõunatippu ehtiva majaka juures. See on Veronika Nazarova, Kihnu rahvamaja kunstiline juht, kes järjekordsele lahtises veoautokastis mööda saart sõitvale õpilasteseltskonnale ekskursiooni teeb.

Rock City pubi rõõmsameelne teenindaja Maria Mihelson tutvustab ennast Kuraga Marina. See tähendab Mari Kuraga talust. Tallinna Ülikooli tudeng, kes, kuulnud, et kodusaare pubisse suveks töötajat vajatakse, kohe võimalusest kinni haaras. Muide, kui konkureerivas Kurase kohvikus pakutakse meile hommikul kõrbema läinud omletti, siis Rock Citys saab suurepärast praetud räime ja suitsulesta, mis maksab 15 krooni tükk ning viib lausa keele alla.

Lisame siia veel mandriinimesele harjumatult värvikireva surnuaia, lillerohkete ja kadakatega palistatud aasade ja mõnusalt koduse Kihnu muuseumi külastuse, ja siis ongi aeg kuulata, kuidas laine laksudes vastu praami lööb. Teekond suurele maale kestab tunnikese – parajalt, et sohvergi värske õhu mürgitusest toibuda jõuaks.