Sotsiaalministeerium plaanib meie alkoholi liigtarbivat elanikkonda õigemale teele suunata.
Merike Tamm: perearstilt alkoholinõu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks peaksid perearstid hakkama patsientidelt küsima paari lihtsat küsimust nende alkoholitarbimise kohta ning kui selgub, et inimene joob sageli või palju, keelitama sellest loobuma.
Ametnikud tõdevad, et teema on delikaatne ja inimeseni jõuda on keeruline, kuid rõhutavad, et arsti sõnal on kaalu. Aga mil määral võtab inimene, kes on läinud näiteks haiguslehte küsima, tõsiselt pereõde, kes hakkab uurima, kui tihti ja mis alkoholi ta tarbib, ning soovitab kaaluda koguste vähendamist?
Kas pereõde üldse jõuab muude tegemiste kõrval välja selgitada põhjuseid, miks inimene alkoholi tarbib? Kas tal on aega süveneda või muutub see lõpuks ikkagi kohustusliku voldiku ulatamiseks? Ja kui paljud inimesed peavad oma perearsti üldse selliseks usaldusisikuks, et hakkavad talle oma muresid kurtma?
«Ma ei jõua oma perearsti juttu suitsetamise kahjulikkusest ära kuulata,» ohkavad suitsetajad, kui läidavad järgmise sigareti. Eelkõige ootame ju arstilt, et ta nõustaks meid, kuidas tulla toime tervisehädaga, mida talle kurtma läheme. Ja me pole vastuvõtlikud nõuannetele, mida meile peale surutakse.
Need, kel on mõni alkoholiprobleemiga lähedane, teavad hästi, et räägi, mis räägid, ega liigtarvitaja kellegi teise sõna peale oma joomist ei piira. Kui inimene ise probleemi tunnistada ei taha, hakkab ta «torkijat» vältima. Või kui tunnistab, aga loobuda ei taha, hakkab varjama. Äratundmisele peab ise jõudma.
Kas selleks võib olla õigel hetkel perearstilt kuuldud asjatundlik nõu – miks mitte. Aga see peaks puudutama inimest rohkem kui kulunud jutud maksakahjustustest või lõhutud suhetest. Arst peab ise nõustamisest huvitatud olema, mitte tegema seda vaid vormiliselt. Viimasel juhul ei kujuta ma ette, mitu nõustatavat seda juttu tõsiselt võtaks.
Väikelapsega arstiülevaatustel käivad emad teavad, milline piin on vastata ankeetküsimustele stiilis «kas laps ristikesi joonistab?» või «kas laps kahel jalal hüppab?». Ja on juhtunud, et pärast jaatavat vastust küsimusele «kas laps käib potil?», pistab pereõde ikkagi emale pihku õpetliku lektüüri potilkäimisest. See näitab, et peale ristikeste tegemise pole ületöötanud arstidel sageli aega teemasse rohkem süveneda.
Ma ei taha öelda, et proovima ei peaks, aga mis on selle hind? Ministeerium rõhutab, et rahaline kulu pole suur – tuleb vaid perearstid koolitada, küsimustikud ja infovoldikud välja töötada. Aga kui palju maksavad pahased perearstid, silmi pööritavad patsiendid ja prügikasti lendavad bukletid?