Neeme Korv: rohelised soos

Meediapilti vaadates tundub lausa, nagu toimuksid need juba eeloleval kevadel. Räägitakse, kuidas võib olukorda muuta euro üha tõenäolisemaks muutuv tulek; ja siis muidugi jutud kaheparteisüsteemist, mida siinkirjutaja meelest Eestis kohe kuidagi tekkida ei saa.
Ka on viimased arengud tekitanud riigikogus teoreetilist «sood». Ja just nimetatud «soo» saab olema 2011. aasta valimistel võtmetähtsusega.

Rahvaliidu äravajumise ja sotside seesmise segaduse kõrval olid seni tähelepanuta jäänud rohelised, kel oma kuue häälega praeguse vähemusvalitsuse tegevuses paljugi kaasa rääkida.

Jalgpallis leiab tihtilugu kinnitust seaduspära, et kui ise väravat ei löö, lüüakse sulle. Ehk siis – kui mingeid protsesse ei juhita, hakkavad protsessid oma elu elama. Niisuguseid märke kannab ka roheliste praegune siseheitlus.

Rohelistest Eesti poliitikas võiks rääkida kui ühest taasärkamise äratuskella helisema panijatest niinimetatud fosforiidisõja päevil. Praegu parlamendis tegutsev partei võiks oma sünnipäeva tähistada pigem siiski homme. Nimelt 25. novembril täpselt kolme aasta eest otsustas erakonna algatusrühm luua Erakonna Eestimaa Rohelised. Paljude vaatlejate meelest jäi katse valimisrongile hüpata viimasele minutile, ometi suutis laiemale avalikkusele tundmatute või vähemalt paljude uute nägudega nimekiri üpris väikeste kuludega jala riigikogu ukse vahele saada.

Üheks erakonna suureks mureks on olnud administratiivne nõrkus, mis kahtedel tänavustel valimistel andis pehmelt öeldes niru tulemuse. Suurt sisedemokraatiat lubanud ja ka viljelenud seltskond (kes eelistas näiteks ühele esimehele eeskõnelejaid) on nüüd jõudnud kummalisse seisu.

Riigikogu fraktsioon on vahepeal elanud justkui oma elu ja see viis erakonnas nõndanimetatud paleepöördeni.

«Tahame, et riigijuhtimine ei kujutaks endast marionettide teatrit, vaid iseoleva rahva aktiivset tegutsemist iseenda huvides,» ütles esimene eeskõneleja Marek Strandberg ühes intervjuus Pärnu Postimehele 2007. aasta valimiste eel. Just seda põhimõtet tuletavad erakonnakaaslased talle nüüd meelde. Mõnedki praeguse tüli osalistest võiksid ilmselt hõlpsasti saada kõrge koha teise poliitilise jõu ridades, kuid kas poleks parem omaenese ridu korrastada?

Roheline nišš pole kuhugi kadunud, pigem vastupidi. Selge sõnumiga suudaksid nad oma senist seisu riigikogus hoida. Seda kinnitavad ka avaliku arvamuse uuringud, mis kuni viimase ajani lubavad rohelistele künnist ületavat tulemust. Rohelised ei tohiks (enam) olla nii rohelised, et seda mitte mõista.